Otsingutulemused

Vana kindlusetorni õhustikku loob hämar atmosfäär ja rohked detailid ajahambast puretud paekivist. Kiek in de Köki tornis laulavad ja musitseerivad vanamuusika ansambli Hortus Musicus liikmed ja dramaatilise etteastega tuleb välja Vanemuise balletirühm. Kiek in de Köki sise- ja välisvaated, Peeter Toominga aktifotode näitus.

Filmimuinasjutt meie metsades elavatest laululindudest.

Must-valges maailmas sünnivad värvilised linnud – punane, kollane, sinine, roheline, violetne. Igaüks neist toob maailma kaasa ühe värvi. Linde ründab kass, kes tahab neid hävitada. Linnud võidavad kassi. Nad ühinevad imekauniks värvilinnuks. Hele, ilmetu must-valge maailm muutub mitmevärviliseks.

Lõbus lugu kahest kiuslikust õest, kes omavahel tülitsevad – beebieast vanaduspõlveni.

On kevad. Liblikad, kes riputavad end talveuneks aida ja rehetoa lagedesse rippuma, ärkavad elule. Vana mees ja väike tüdruk mängivad peitust. See on ka peitusmäng ajaga, mis teeb meie kallal halastamatut tööd. Mark Soosaare eksperimentaalne autorifilm valmis 1973. aasta maikuus Mihkli-Jaani talus Läänemaal. Osalevad autori isa Johann Soosaar ja tütar Kadriann Soosaar.

Heino Parsi satiiriline, eksperimentaalses vormis ühiskonda käsitlev nukufilm naeltest koosneb mõtteliselt neljast novelletist: „Armastus“, „Pugeja“, „Huligaan“ ja „Tsirkus“. Tabavalt ja humoorikalt näidatakse inimesteks kehastunud naelte omavahelisi suhteid, olgu selleks siis kavaleri ja tema daami armuafäär, pugejaliku tallalakkuja ponnistused, nokastunud huligaani tülinorimine ning edeva loomataltsutaja suhted tsirkuselõviga.

Mosaiikne fotomontaažfilm samal aastal ilmunud vaatealbumist “Läbi linna”, mis valmis legendaarse Nõukogude Liidu esimese fotograafide rühmituse STODOM piltidest. 1964. aastal Tallinnfilmi tiiva all registreerunud rühmitusse kuulusid tollal Tallinnfilmi operaatorid Peeter Tooming, Rein Maran ja Andrei Dobrovolski ning fotograafid Tatjana Dobrovolskaja, Kalju Suur ja Boris Mäemets. Rühmitusel oli oluline roll uue modernistliku kaamerakeele kujunemisel ja uute ruumide, eelkõige linnaruumi avastamisel filmikunsti jaoks.

Kõpsu ja Metsatarga helikopter puruneb äikesetormis, kuid õnneks kukuvad hädalised üksikule saarele. Kõps õpib, missuguseid metsaande ellujäämiseks kasutada – osad kõlbavad söögitegemiseks, teistest saab materjali riieteks ja tekkideks. Haiguse puhul aitavad ravimtaimed. Kõps sõbruneb vesiämblikuga, kes näitab talle veealust maailma. Kui jälle puhkeb äike, aitavad Kõps ja Metsatark hätta sattunud sipelgaid, kes seda heategu ei unusta. Heino Parsi operaator Kõpsu sarja kolmas film.

Noormees ja neiu on armunud tudengid. Esialgu polegi neil peale teineteise midagi muud vaja. Nad veedavad koos oma päevi muretult, stipipäevast järgmiseni. Kõik näib ääretult lihtsana ning maailmamured noori ei morjenda. Aga siis miski muutub. Neiu ei ole enam rahul tavalise lambi ega lihtsa mantliga. Ta pilk himustab aina uusi ja ilusamaid asju. Noormees püüab neiu soovidega sammu pidada. Kas ilusad asjad teevad inimese päriselt õnnelikuks? Kas tärkav armastus peab tekkivatele pingetele vastu?

Operaator Kõps saabub seenespetsialistist professori juurde, kes viib operaatori seeneriiki ekskursioonile ja peab talle loengu. Seeneriiki jõudnud, näitab Kõps oma filmikaamera abil suures plaanis ja ebatavalise nurga alt selle mitmekesiseid asukaid – kännuseeni, pilvikuid, puravikke, šampinjone. Kiirenduse abil näidatakse seente tormilist kasvamist. Eraldi jagatakse teavet mürgistest seentest ja õpetussõnu nende äratundmiseks. Lahkudes saab operaator Kõps kingituseks korvitäie häid söögiseeni, et neist maitsev roog valmistada.