Otsingutulemused

Marina Kuvaitseva on 40-aastane uhke ja iseseisev naine, kes töötab Narvas rahvakunstiansambli Suprjaki juhina. Marina loodud ansambli lauljad on üksildased haritud naised, kes ei taha elada meestega, kes neist rumalamad või liialt viina võtavad. Narva inimesed ei tea, kes nad on ja kuhu kuuluvad. Rahvamuusika kaudu püüavad naised tunnetada oma juuri, leida vaheldust ja tasakaalu oma elus.

Kolm noormeest, kes sündisid Nõukogude Liidus perestroika esimesel aastal ja saavad täisealiseks ajal, mil iseseisvas Eestis toimub Euroopa Liiduga ühinemise referendum, tähistavad oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva. Kolm väga erinevat pidu annavad aimu, milline on nende stardiplatvorm ellu.

Film on pühendatud Idale, Tallinn-Moskva-Tallinn ekspressrongi brigadirile, Nataša ja Larissa emale, Fjodor Vassiljevitši abikaasale. Kolme aasta jooksul jälgitakse laiali paisatud perekonda: üks tütar elab Peterburis, teine pendeldab Riia ja Tallinna vahet, erusõjaväelasest isa üksindust leevendab koer. Venemaa avarustest pärit kaunis Ida, suure südamega naine ihkab ja jagab armastust. Perekonna naised, ema ja tütred on avatud, emotsionaalsed, ektsentrilised. Kolme naise rõõmsa oleku varjus peitub aga igatsus ja valu. Ida sureb kopsupõletikku, ta ei näe noorima tütre laulatust, kahe järgmise lapselapse sündi ega temast ja ta perekonnast valminud filmi.

Rauno Tihane on elanud kogu elu lastekodus ja hiljem, täiskasvanuks saades, noortekodus. Tema haridustee on jäänud poolikuks, Rauno on suutnud lõpetada põhikoolis viis klassi. Rauno elu sisu kujundavad Nõmme noortekodu kaaslased ja kasvataja Merikese perekond, argipäeviti töö metsas ja nädalalõppudel istumine arestimajas. Arestikambrisse sattus Rauno purjuspäi tehtud varguse eest. Ometi ei ole tegemist rumala poisiga, vaid noormehega, kellel on oma kindel nägemus edasisest elust ja kes, vaatamata vahepeal kogetud madalseisule, püüab oma ellu stabiilsust tuua. Tema seniseid ponnistusi kroonib talle äsja üle antud korter Asula tänaval, tema uus kodu.

1945. aasta jaanuaris tõmbas Stalin kaardi peale joone – uue Vene Föderatsiooni ja Eesti NSV piiri, mis võttis Eestilt osa maad ning poolitas setu rahva ajaloolise kodumaa. 2004. aasta 1. mail sai sellest pliaatsijoonest Euroopa Liidu idapiir. Peeter Brambati film otsib vastuseid küsimustele, kuidas tuleb setu rahvas toime kahe riigi veere pääl. Kas esivanemate hingejõud aitab neil olla ja elada ning jääda rahvaks ka tulevikus? Filmi aluseks on aastatel 2001-2004 Eesti Televisioonile toodetud 15-osalise dokumentaalse saatesarja "Veere pääl" lood, mis on filmitud nii Eestis kui ka Vene Föderatsioonis Petserimaal.

Johannes Võerahansu (1902 -1980) on eesti maaliklassika silmapaistvamaid meistreid. Esimese põhjapaneva kunstihariduse omandas ta 1920ndate alguses legendaarses Ants Laikmaa ateljeekoolis. Võerahansu on esinenud näitustel ja äratanud tähelepanu oma joonistustega, ent teda tõmbas tegelikult ikka maalikunst. Oma abikaasat meenutab kontsertpianist ja kauaaegne klaveripedagoog Erna Saar. Vanadaam kirjeldab oma tutvumise lugu ja vaimset lähedustunnet endast üle kolmekümne aasta vanema muusikalembese kunstnikuga. See on kahe väljapaistva kunstniku lugu koos veedetud paarikümnest aastast.

Kui abielu muutub rutiinseks, on mehel ja naisel tavaks kohtuda pikka aega lahus olnud armukestena. See maskeraadimäng on olnud värskendav ja turvaline, kuni väljub oma raamidest ja muutub fataalselt ohtlikuks. Naine tahab lasta tappa oma mehe, kuid tapjaks saadetakse talle ta oma mees, kelle palgamõrtsuka-salaametist naisel aimugi pole. Kas selline olukord on lahendatav?

Aristokraatliku hoiakuga Einar Laigna (1937) on väga mitmeplaaniline mees. Vastavalt sellele, mis tal parajasti teoksil, võib teda tituleerida filosoofiks, kultuuriloolaseks, teoloogiks, sõjaajaloolaseks, sõduriks ja sepaks. Laigna räägib avameelselt ja pikalt endast, oma arengust isiksusena. Tema kõikehõlmavavast monoloogist hoovab eneseusku ja totaalset enesekindlust. Eesti kaitseväe peainspektor Laigna võtab vaheldumisi sõduri, preestri, filosoofi ja võluri, kuninga ja käsitöölise hoiaku, mõtestades maailma ja iseennast.

Kaks saatusekaaslast - intelligentne ja vaoshoitud Erik Loide ning rahvamees Avo Paap elavad pimedatena nägijate maailmas, püüavad eluga hakkama saada ja aidata ka teisi.

Kas kuskil mujal kui Kihnus võiks Eestis näha rahvarõivais naist mootorrattal oma igapäevastele asjatoimetustele tõttamas? Elu merel käivate meeste kõrval on sundinud siinseid naisi olema iseseisvad. Ja nii ei jää neil ka tantsupidu sellepärast pidamata, et mehed enam tantsima ei tule. Kihnu naised võtavad kätte ja tantsivad omavahel.