Otsingutulemused

Galina Grossmann on bioloogiateaduste doktor, leiutaja ja tervisenõustaja. Tema leiutatud on näiteks unikaalne kõhnumismeetod lipoliitika. Ent Galina Grossmann on ka helilooja, luuletaja, laulja, tantsija ja maalikunstnik. 2008. aasta suvel esietendub Munalaskme hooldekodus tema uusim muusikateos „Jumalate maa“, lugu Jeesus Kristusest, kes ristipuul ellu jäi ja kelle eesti vaimud viieteistkümne hobuse saatel uhkes tõllas Eestisse, jumalate maale tõid. Kaamera jälgib „Jumalate maa” sünnilugu alates esimestest helidest ja sõnadest kuni esiettekandeni. Film mängivast inimesest, tema usust endasse ja jumalasse.

Sündides ja kasvades saame ellu kaasa vaimse kaardi, mille abil oma saatust kujundame. Kaart ja elu meie ümber ei pruugi alati kooskõlas olla. Kaart võib olla kirevam kui elu, elu võib osutuda keerulisemaks kui kaart. 50-aastane Eric jõudis noore mehena olla Eesti NSV-le kuulsust toonud JUKU kooliarvuti loomise juures ja elada läbi hingeseisundi, mida kutsub kirgastumiseks. 1995 läks ta elama hooldekodusse. 2008. aasta hingedepäeva õhtul süütab Eric hooldekodu toas küünlad lähedaste mälestuseks ja paneb mängima Carl Orffi Carmina Burana. On viimane õhtu hooldekodus. Järgmisel päeval sammub Eric iseseisva elu poole. Neid samme mahub ka filmi.

Portreteeritav on Evald Okas: võrratu maalikunstnik ja mitmekülgne graafik, virtuoosne joonistaja ja tuhandete eksliibriste looja, Firenze Kunstiakadeemia auliige, raamatuillustratsioonide autor ja käärilõigete meister, viljelenud klaasimaali ja keraamikat. Eesti kunsti Picassoks kutsutud 94-aastane meister jutustab oma värvikast elust, valgustab teoste saamislugusid ja avab loomeprintsiipide saladusi. Väsimatust kunstnikust kiirgab elurõõmu ja kiindumust loovasse ellu. 1915. aastal sündinud Okas vaatab oma elule tagasi sooja huumoriga. Temperamentne loomiskirg pole vanameistrit maha jätnud.

Alar Sudak, kunstnikunimega Elaan on Eesti teatri igavesse üksildusse määratud don Quijote. Sudaku unistus saada näitlejana ametlikult tunnustatud pole määratud täituma. Mees on neli korda lavakunstikooli ja ka mujale tulutult sisseastumiskatseid teinud. Vanatestamentlik lugu hea südamega saatanast, veesõjast, vastamata teatriarmastusest, kohtuõigusest ja kogukonna kättemaksust, mis kestab üle põlvkondade ja erinevate riigikordade. Saatus, millest Elaan ei suuda ka ise lahti lasta, kuna selles on nii palju draamat, milleta tema näitlejahing elada ei saa.

Läänemere idakaldal asub üks väikene Kihnu saar. Meelis ja Raili on selle saare armastajapaar. Nad otsustavad abielluda kõiki esivanemate traditsioone, kombeid ja tavasid järgivalt ning korraldada sellele vääriline pulmapidu. Enne pidu on aga vaja veel kosjas käia, noorikumaja pidada, veimed valmistada, säärepaelad punuda ja rahvas kombe kohaselt pulma kutsuda. Kõiki neid tegemisi saadab laul, tants ja värvikas kihnu nali.

Kihnu saarel hakkab toimuma suurüritus, kolmepäevane ehe kihnu pulmapidu. Meelis Leas on käinud kosjas Raili Oadil ja juulis 2007 saab neist seaduslik abielupaar. Esimesel päeval, reedel registreeritakse pruutpaar Pärnu perekonnaseisuametis. Sealt edasi sõidetakse paatidega Kihnu, kus sadamas on just abiellunud noori vastu võtmas pea kogu saarerahvas. Edasi minnakse pruudi sugulastega nooriku ja peigmehe sugulastega peiu koju. Peale pulmaliste kaasatoodud söögi nautimist on aeg minna kirikusse, kus laulatusel teenivad metropoliit Stefanus ja Kihnu koguduse õpetaja Viktor Ivask. Pidu kõigi traditsiooniliste pulmakommetega kestab kolm päeva.

Väikesele, suletud kogukonnaga Ruhnu saarele asub tööle noor õpetaja Kadri. Tema peamiseks ülesandeks saab õpetada kõige pisemaid lapsi 1. ja 2. klassis, mõlemas käib üks õpilane. Samal ajal püüab Kadri sisse elada saare ellu ja mõista isolatsioonis elavate külaelanike kummalisi kombeid ning väikesi veidrusi.

2008. aasta augustis sõitis Ukrainasse Krimmi sisemaale Aleksandrovka keskkooli eesti juurtega lastele eesti keelt õpetama ajalehe Postimees 23-aastane reporter Tiina Rekand. Elama asus ta Krasnodarka küla Eesti seltsi esinaise Rita Kuusk-Kadilkina juurde. Rita on Eestist Järvamaalt 1860. aastatel Krimmi rännanud eestlaste järeltulija. Krimmieestlane – ütleb ta enda kohta. 2008. aastal on Krasnodarkas veel inimesi, kes omavahel kohtudes eesti keelt räägivad. On ka paarkümmend last, kellele meeldib eestikeelseid laule laulda. Neid on lastele õpetanud kõik Eestist tulnud õpetajad, õpetas ka Tiina.

Miriam ei luba kanal palli tuppa tuua. Kana siiski toob ja tahab, et temaga toas palli mängitaks. Ta näppab isegi telekapuldi, et Miriam ja väikevend ei saaks telekat vaadata. Pulti taga ajades lõhub väikevend kogemata isa-ema pulmapildi. Ja on ise väga õnnetu ja hirmul. Vanemate koju jõudes võtab Miriam selle patu enda peale. Miriam pannakse nurka. Seda väikevenna süda ei talu ja ta tunnistab oma teo üles. Kui selgub, et tagaajamise käigus on ka telekapult lõhutud, tuleb kanal lõpuks möönda, et tegelikult oli tema kõige kurja juurikas.

Peteri tuleb tagasi vanematekoju, et paluda vend Jakobilt abi oma võlgade likvideerimiseks. Vend keeldub, sest selleks tuleks maha müüa vanaisa mets. Nii põrkuvad kaks maailma — küla ja linn, väljasurev ja pulbitsev. Loo arenedes vahetavad vennad mõneski mõttes pooled, hindavad oma senise elu ümber. Peter jääb maale ja Jakobi otsustab linna minna. Elu tänases Eestis, kus maaelu kaob: poed, bussiliinid, koolid pannakse kinni, inimesed peavad linnadesse või vallakeskustesse kolima. On metsaküla ja koolimaja, kodu ja lapsepõlv. On viis õnne otsivat inimest. On õnn. Alati seal, kuhu viimasena vaatad.