Otsingutulemused

Kaks üksildast noort inimest – üliusklik vaimude välja-ajaja Agustina ning uje madrus Lucas kohtuvad Rio Gallegoses, Patagoonias. Agustina on esimene naine, kes lõunas Lucasega räägib.... Kohmakalt üritab noormees teda võrgutada. Agustina keeldub. Lucas solvub ja jookseb tohutu Patagoonia kõrbe poole. Agustina järgneb talle...

Jeruusalemma külje all, keset araablaste kvartalit Õlimäel, elab vene õigeusu kloostris 82-aastane eestlannast nunn ema Ksenja. Kuigi kõrge betoonmüüriga eraldatud kloostris kella kunagi ei keerata ja elu käib endiselt Juliuse kalendri järgi, on kakskümmend aastat ema Ksenja jaoks möödunud kui üks silmapilk. Nunnade hierarhias on ta jõudnud eelviimasele astmele: on jäänud vaid viimane samm, suur skeema ehk lõplik vaikus. Kuid enne vaikust on ema Ksenjale antud luba ära rääkida oma elu lugu.

Osa inimesi tunneb Eve Kruusi kui ranget kriminaaluurijat, osa teab teda hoopis armuliku kirikuõpetajana. Ja on neidki, kes juhtuvad kohtuma Evega mõlemas ametis. Kirikus vaimulikuna tegutseva Eve roll muutub risti vastupidiseks, kui ta vahetab valge rüü politseivormi vastu ja asub armu kuulutamise asemel ülekuulamistoas patte üles tähendama. Ühist võib leida neis kahes ametis siiski niipalju, et Eve valvab kannatava inimlapse hinge kirikus ning kuriteos kannatanu väärikust politseis. Mõlemas ametis võitleb Eve kurjuse vastu.

Ühe valgustatud või uskliku inimese ülesanne siin maailmas on olla nagu üksik saar keset mädasood. Mitte luua uusi saari, vaid lihtsalt olla see üks saar. Minut minuti, tund tunni haaval lihtsalt olemas olla. Nende jaoks, kellel võib äkki mingil hetkel seda tõestust vaja minna. Tõestust sellest, et see saar on olemas. Et saare võimalikkus on olemas. See on lugu Ruhnu pastor Harry-Johannes Reinust, palvetest külmas inimtühjas kirikus, teda kuulavatest inglitest ja hingesaare võimalikkusest ühe väikese geograafilise saare peal.

Kodutu Nadežda ei suuda leppida oma abikaasa surmaga ja loodab, et ühel päeval viib Jumal nad jälle kokku. Turvamees Oleg on kaotanud töö ja tervise. Tähtsateks tegelasteks on linateoses ka tuvid, piibellikud sulelised, kellest tänapäeval on saanud prügilinnud. Millest ammutada jõudu, kui kõik oluline on kadunud? Kas usust? Usust küll, aga millesse? Kummalise pildina kerkib keset halli magalarajooni Lasnamäel traditsiooniline õigeusu kirik. Kiriku juurde tuleb palju inimesi, kuid Nadežda ja Oleg peavad leidma oma lootuse ja armastuse mujalt.

Narva jõel asuvale Varesesaarele 1857. aastal asutatud Kreenholmi Manufaktuur, oma hiilgeaegadel 13 000 inimesele tööd andnud tekstiilikombinaat suleti lõplikult 2010. aastal. Viimase paari aastakümne jooksul on töö kaotanud üle kümne tuhande kudumisvabriku töölise. Oma sünget elulugu jutustavad nooremapoolsed Narva venelased, kreenholmlaste põlvkonna järglased. Karmid monoloogid räägivad hüljatusest, tänavaelust, alkoholist, narkootikumidest ja vanglast. Enamike elusaatust on kujundanud lapsepõlve hingelised ja füüsilised traumad. Põhjakihti vajunud noortel inimestel pole jõudu, lootust ega tahtmistki elumülkast välja rabeleda.

2010. aasta oktoobri lõpp Afganistanis. Parwani provintsi Charikari linna tütarlastekoolis õpivad eriti vaeste perede lapsed. Enamikes kodudes kasvatavad emad lapsi üksinda – isad on tapetud või pikkade sõja-aastate jooksul sandistatud. Filmitegijad paluvad tüdrukutel mõelda oma senise elu kõige ilusamatele ja kõige raskematele lugudele, mis võiksid filmi jõuda. Kahe nädala jooksul räägivad tüdrukud oma elust ja kutsuvad kodudesse ka oma emade lugusid kuulama. Laste ja emade lood on valusamast valusad, kõiki lugusid varjutab sõda.

Afganistani võitleja Jeremia Juunas Kirotaja tuleb 21 aastat hiljem Eestisse isa matustele. Islami omaks võtnud meest seob kodumaaga vaid tütre Ingli nutt, mida ta kunagi ammu telefonist kuulis. Nüüd asub Jeremia otsima oma peret. Tolmuses ja räämas linnas ei ole peaaegu üldse mehi, elu korraldavad naised ja see polegi päris elu. Ometigi paistavad naised lootvat, et Jeremia suudab pakkuda leevendust halvavale tühjusetundele.

Petseri kloostri peaväravate ees seisab tagasihoidlik puukirik – Püha Usukannataja Varvara nimeline. Siin toimetab juba aastakümneid preestrina Eestis kasvanud Isa Jevgeni. Ta ristib, laulatab, õnnistab, võtab pihile, mälestab, loeb üle koguduse kassa raha ja majandab kirikut. Ta saadab aastas ära ligi kakssada inimest. Surm on selle filmi üks tegelasi, ent mitte ainuke. Teine tegelane on elu, mida elavad isa Jevgeni ja inimesed, kes tema, kiriku ja kloostriga seotud. Nunn Olga, kes eluaeg meestejuuksuri ametit pidas ja neitsiks jäi. Odessast pärit Gennadi, kes juba 20 aastat hommikust õhtuni, näoga kloostri poole, Varvara kiriku seina ääres seisab ja lakkamatult palvetab.

Lugu Venemaalt Eestisse elama tulnud Nadeždast, kellel on kõige tähtsamad teda armastav mees ja üheksa last ning nendes ja ka kõiges muus ennast ilmutav Jumal. Laste isa Rustam on väga usklik inimene. Praegu pere tööl ei käi, nad tegelevad oma lastega. Naine, kelle laulud on äärmiselt südamlikud ja tulvil armastust Jumala vastu, teenib laule esitades Viru keskuse tunnelis lisaraha. Nadežda laulab oma lastest ja Eestimaast, armastusest ja Jumalast.