Otsingutulemused

Kakskümmend viis aastat Eesti Kunstimuuseumi juhtinud kunstiteadlane Inge Teder (1931) asus muuseumi etteotsa 1960ndate keskpaigas, mis oli pöördeline aeg nii ühiskonnas kui ka muuseumi elus. Mitmed eestiaegsed klassikud, eriti väliseesti kunst, olid toona ebasoovitavad, noorte töödes nähti aga formalismi mõjusid. Osava diplomaadina oskas Teder võimukoridorides laveerida ja enamasti sai oma tahtmise. Tederi ajal täienesid jõudsalt kunstimuuseumi kogud, kunstnikud ja kollektsionäärid kinkisid tihti teoseid ning riik eraldas muuseumile raha kunstiostudeks.

Eesti riigi ladinakeelset nimetust kandvas teatris Estonia põimuvad meie rahvusliku eneseteadvuse, kultuuri- ja riikluse ajalugu. Eesti Vabariigist viis aastat vanemas majas toimunud kultuuri-, seltskonnaelu- ja poliitilised sündmused annavad läbilõike eesti rahva ja tema riigi arenguloost läbi sajandi. Kes teab, kas iseseisvat Eesti riiki olekski olemas, kui ei oleks seda teatrit.

Film tutvustab islamit ja Eesti kontakte islamiga minevikust tänaseni ning seda levitatakse koos 2008. aastal ilmunud raamatuga "Islam Eestis".

Uku Masing sisepagulasena nõukogude aja piiratud tegevusväljal, KGB repressioonid ja Masingu mahavaikimine. Tekkinud olukorras oli Masingu tööde levimise peamine kanal käsitsi paljundamine, jälgitakse selle tegevuse ulatust ja mõju. Film sõlmib ligi kolmekümne Masingust puudutatud inimese abiga kokku KGB, naise teema ja tööde käsikirjalise leviku ning lõpetab triloogia.

Noor Vanemuise näitlejanna Liina hakkab mängima Tiinat August Kitzbergi “Libahundi” uues postmodernistlikus lavastuses. Kuid teatris kummitab, proovidel lasub needus, mänguverest saab päris veri... Lavastus ei sünni enne, kui pole lahendatud mõrvamüsteerium, mis viib Liina tagasi eelmise sajandi teatrilegendide ja -intriigide juurde. Film valmis eesti kutselise teatri sajandaks sünniaastaks.

Aristokraatliku hoiakuga Einar Laigna (1937) on väga mitmeplaaniline mees. Vastavalt sellele, mis tal parajasti teoksil, võib teda tituleerida filosoofiks, kultuuriloolaseks, teoloogiks, sõjaajaloolaseks, sõduriks ja sepaks. Laigna räägib avameelselt ja pikalt endast, oma arengust isiksusena. Tema kõikehõlmavavast monoloogist hoovab eneseusku ja totaalset enesekindlust. Eesti kaitseväe peainspektor Laigna võtab vaheldumisi sõduri, preestri, filosoofi ja võluri, kuninga ja käsitöölise hoiaku, mõtestades maailma ja iseennast.

Jaanus Orgulas meenutab oma muhedal moel üle 50 aasta kestnud lavateed Eesti Draamateatris ja Riiklikus Filharmoonias, jutustab kolleegidest, perekonnast ja hobidest. Filmis on kasutatud rohkelt arhiivimaterjali, katkendeid filmidest ja telesaadetest.

Meelis Piller jälgib filosoof Arnold von Keyserlingi ja tema abikaasa Wilhelmine igapäevaelu Viinis keset astroloogiat, arvude ja geomeetria maagiat, idamaist filosoofiat, šamanismi ja müstikat. Eestis sündinud ja elanud krahv Hermann Alexander von Keyserlingi poja Arnoldi elu on omalaadne sümbol kaasaegsest ühiskonnast – aadlikud on luksuslikest lossidest surutud kitsastesse kahetoalistesse korteritesse. Vaatamata kõigele on Arnold ja Wilhelmine Keyserling suutnud jääda selleks, kellena nad on sündinud. Nad teevad pisut väsinult oma tööd suures linnas, annavad inimestele seda, mida neilt oodatakse. Ja meeldivad sellistena inimestele.

Kadrioru loss on olnud läbi aegade Tallinna kroonijuveel. Pidulik ja uhke Rooma baroki stiilis keisriloss, mida ümbritses Versailles’ eeskujul purskkaevude, hekkide ja lilleparteritega regulaaraed, kerkis karge Läänemere äärde Vene valitseja Peeter I tahtel. Pea 300 aasta jooksul on loss üle elanud mitmeid ümberehitusi, remonte ja tulekahjusid. 1991-2000 restaureeriti loss võimalikult algsel kujul. Nüüd on Kadrioru loss nii Eesti kui ka kogu Põhja-Euroopa barokkarhitektuuri üks kaunimaid näiteid.

Tutvustatakse Nõmme ajalugu, arhitektuuriliselt ja kultuurilooliselt olulisi ehitisi, sealset inimsõbralikku looduskeskkonda ning elanike tegemisi ja võimalusi nii töötamiseks, meelisharrastusteks kui puhkamiseks 1990ndate lõpuaastatel.