Avaleht

Jüri Müür

Avaleht

Jüri Müür

Huviinfo

  • Dokumentaalfilmi „Jüri – see mulk“ (2004) sünopsis ETV kodulehelt:

    „Film on Jüri Müürist, kolleegist ja sõbrast, eesti filmimehest (1929–1984). Ja ajahetkedest tema ümber. 15-aastase poisina – juulis 1944 läheb ta Saksa Lennuväe Abiteenistusse, seikleb sõja lõpulahingute aegu Saksamaal, Prantsusmaal, Aafrikas, tuuakse 1946. aastal Eestisse tagasi ja kaob varsti Karjalasse, tööle paberivabrikusse – kaugemale KGB haardest. Film tahab kõnelda noortest eesti poistest, kes nii või naasugusel moel olid haaratud Teise maailmasõja hullusse, millest nad tegelikult enam kunagi ei pääsenud. Mõne aasta pärast, 1955. aastal läheb see „mees Karjala metsast” äkki Moskvasse õppima filmirežissööriks. Kas meil õnnestub lähemale jõuda mõistatusele, kuidas sellest üdini ratsionaalse, talupoja oiuga mehest saab kunstnik? Või – kui soovite – kuipalju murdeeas läbi ja üle elatud sõda mõjutab inimese saatust, eluhoiakuid, vaimset ja füüsilist tervist? Jüri Müürist saab saatuse tahtel kuuekümnendate aastate Eesti (olgu pealegi – Nõukogude Eesti) rahvusliku filmi sünni omamoodi jäämurdja. Viis täispikka mängufilmi, paarkümmend dokfilmi, pluss kamaluga stsenaariume, arvustusi, noorte filmimeeste juhendamisi… Eesti filmi tegijamees. Jüri oli selle raskepärase, iseennast üha uuesti tootva, tapva ja jälle üles äratava kinomasinavärgi lahutamatu koostisosa. Ta oli selle ohver ning ühtaegu ka looja. Jüri võis, jalad harkis, peast ette kanda kümme lehekülge saksakeelset Heinrich Heinet, aga ta võis ka kusagil nõukogulikus ministeeriumis hääle kähedaks karjuda eesti filmitegijate või põllumeeste „ühise asja nimel”. Meie film tahab säilitada Jüri Müüri kui kaasalööja, mitte pealtvaataja fenomeni. Ja ülepea – lahkunud elavad seni, kuni neid mäletatakse.“
    Enn Säde, filmi autor

    Maris Balbat: Mälestades Jüri Müüri
    Siiski tundub, et loomuomasemaks kui fiktsioon oli Jüri Müürile dokumentaalsus. Just siin, oma kirglikes publitsistlikes dokumentaalfilmides tõi ta Eesti filmi midagi oma, lõi ehk koolkonnagi. Tema „Võõras higi“ ning koos Enn Sädega tehtud „Künnimehe väsimus“ olid ajast ees, olid  uutmisfilmid stagnaajal. Ise nimetas Müür end neis filmides põllumehe advokaadiks, võitles asjaolude vastu, mis tekitasid põllumehe väsimust. Eriti just „Künnimehe väsimuses“ saavutas Müüri analüütiline, asjatundlik, loogiline ja samas kõrgemotsionaalne filmipublitsistlik laad täiuslikkuse. Alma-Ata üleliidulistel põllumajandusfilmide festivalil pärjati teos peaauhinnaga. Kummatigi ei pääsenud film kinode ekraanidele, kuigi autorid võitlesid asjade eest, mille olulisus pidi olema selge igale. Eesti kino- ja ideoloogiajuhid ei teinud midagi selleks, et head ja vajalikku teost kinodesse lasta, vastupidi. Filmimeeste väsimuse vastu ei võidelnud keegi. „Künnimehe väsimus“ pääses kinoekraanidele alles pärast Jüri Müüri surma.
    Balbat, M. (1989). Mälestades Jüri Müüri. Sirp ja Vasar, 6. jaan, lk 7.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm