Avaleht

Vladimir Parvel

Biograafia

  • Kroonika- ja dokumentaalfilmide operaator ja režissöör Vladimir Parvel (1938. aastani Bartels) sündis 25. novembril 1908 Sankt Peterburi linnahaigla arsti perekonnas. Pärast vanemate asumist Eestisse lõpetas ta Tallinnas gümnaasiumi, õppis seejärel Tartu ülikoolis. Amatöörfotograafina leidis Bartels-Parvel 1937 tööd Eesti Kultuurfilmis, kus tema juhendajaks ja õpetajaks oli esimene eesti kutseline filmimees Konstantin Märska. Esimeseks suuremaks tööks oli veel samal aastal valminud vaatefilm "Vilsandi linnuriik" (üks esimesi eesti loodusfilme), mis tõi auhinna kultuurfilmide festivalilt Hamburgis.  Rangest politseikeelust hoolimata filmis Parvel koos Leningradi kolleegidega 1940. aasta suvesündmusi Eestis. Ta oli Nõukogude Eesti esimese täispika dokumentaalfilmi "Eestimaa" (1941) üks operaatoreid. Suure Isamaasõja puhkedes langes Parveli õlule kinostuudio evakueerimine Leningradi. Kinokroonika Tallinna Stuudio sai alustada taasokupeeritud Eestis viivitamatult oma tööd; filmitegemine jätkus stalinlike printsiipide alusel. Sõja-aastail tegutses Parvel kroonikaoperaatorina Irkutski filmistuudios ja Leningradi filmistuudios valminud ringvaadete "Nõukogude Eesti" filmimisel.

    19. märtsil 1945 määrati Vladimir Parvel Kinokroonika Tallinna Stuudio direktori kohusetäitjaks (ametiaeg lõppes 31. detsembril 1946). Ta võttis aktiivselt osa ühiskondlikust elust, olles valitud stuudio parteibüroo sekretäriks, ametiühingukomitee ja loomingulise aktiivi büroo esimeheks ning stuudio kunstinõukogu liikmeks. Parveli operaatoritööd dokumentaalfilmi "Nõukogude Eesti" (1950) juures tunnustati II astme Stalini preemiaga, 1965 anti talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus. Vladimir Parvel suri 4. juulil 1971 Tallinnas. Ta oli abielus filmimonteerija Veera Parveliga.

    37 aastat ringvaateid "Nõukogude Eesti" on rohkemal või vähemal määral seotud pidevalt Vladimir Parveli nimega. Ka 1000. juubeliringvaade (1971) valmis tema režissöörikäe all. Parveli loomingulises pärandis on poolsada dokumentaalfilmi, mille juures ta on olnud operaator, režissöör-operaator ja/või stsenarist. Olulisemad neist: "Vilsandi linnuriik", "XI Üldlaulupidu" (1938), "Kalevite hõim" (1947), "Tartu Riiklik Ülikool" (1952), "Sõprusvisiit" (1964), "Okkaline rada" (1971, mälestusfilm oma mentorist Konstantin Märskast). Vladimir Parvel oli mängufilmide "Pöördel" (1957) ja "Kutsumata külalised" (1959) peaoperaator.



Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm