12.12.1908−24.01.1993

Helilooja Gustav Ernesaks sündis 12. detsembril 1908. aastal Peningi vallas Perila külas Harjumaal. 15-aastaselt (1924) astus ta Tallinna konservatooriumi klaveriklassi, õppides seal kuni 1927. aastani ka orelit. 1929. aastal astus ta taas konservatooriumi ning lõpetas selle 1931. aastal muusikapedagoogika erialal professor Juhan Aaviku klassis ja 1934. aastal kompositsiooni erialal professor Artur Kapi klassis. Pärast konservatooriumi lõpetamist töötas Ernesaks muusikaõpetajana mitmes Tallinna koolis. Tema pedagoogianne ja võime õpilasi sütitada pani lapsed varasemast hoopis paremini laulma. Ka tema juhatatavad koolikoorid hakkasid peagi teiste seast silma paistma. Tavalisest Tallinna tütarlastegümnaasiumi koolikoorist kujundas ta mõne aastaga tugeva ülelinnalise kollektiivi - Tallinna Naislaulu Seltsi naiskoori. Kõik see pani rääkima temast kui suurte võimetega dirigendist. Ernesaksale tehti ettepanek asuda tollase parima koori, Tallinna Meestelaulu Seltsi meeskoori ette, mille oli eesti üheks parimaks kooriks kujundanud Konstantin Türnpu.

1944. aasta sügisel asutati Eestis kutseline meeskoor RAM, mille kunstiline juht ja peadirigent oli Ernesaks elu lõpuni. RAM oli esimene kunstiliselt kõrgel tasemel kontsertkoor sõjajärgses Nõukogude Liidus. Selle esinemisi saatis algusest peale suur publikuhuvi, koor oli sagedane uudisloomingu tellija ja ettekandja. RAMile kirjutasid muusikat ka heliloojad väljastpoolt Eestit (nt Dmitri Šostakovitš). RAM oli üks esimesi eesti kollektiive, kes sai alates 1958. aastast hakata esinema ka väljaspool Nõukogude Liitu.

Ernesaks oli sõjajärgsel ajal eesti laulupeoliikumise üks peamine eestvedaja ja laulupidude üldjuht. Tema idee oli ehitada Tallinna praegune laululava (valmis 1960), luua RAMi juurde noortekoorid, rajada kooriühing (see teostus 1982), korraldada koorijuhtidele täienduskoolitust.

Ernesaks on pälvinud Eesti NSV teenelise kunstitegelase (1942), Eesti NSV rahvakunstniku (1947) ja NSV Liidu rahvakunstniku aunimetuse (1956). Ta on saanud Eesti Vabariigi Punase risti ordeni V klassi teenetemärgi (1939), NSV liidu riikliku preemia (1947 – kontserdi- ja interpreteerimistegevuse eest, 1951 – ooperi „Tormide rand“ muusika eest), Eesti NSV riikliku preemia (1947, 1948, 1950, 1959 ja 1965), Lenini ordeni (1950, 1967 ja 1974), Lenini preemia (1970), sotsialistliku töö kangelase nimetuse (1974), Oktoobrirevolutsiooni ordeni (1978) ja Tallinna aukodaniku tiitli (1978). Alates 1993. aastast annab Eesti Rahvuskultuuri Fondi G. Ernesaksa nimeline sihtkapital välja koorimuusika stipendiumi koorimuusika-alase tegevuse toetamiseks. 2004. aastal püstitati Tallinna Lauluväljaku nõlvale Ekke Väli skulptuur Gustav Ernesaksast ning 2009. aastal avati Kadriorus Ernesaksa majamuuseum.

Lisaks komponeerimisele, dirigendi- ja pedagoogiametile oli Ernesaks ka andekas kirjamees.  Ta kirjutas artikleid ning on paljude oma laulude tekstiautor. Tema sulest on ilmunud viis raamatut: artiklite kogumik "Suu laulab, süda muretseb" (1971), 1977. aasta telesaadetest väljakasvanud raamat "Nii ajaratas ringi käib", mälestusteraamatud "Kutse" (1980) ja "Laine tõuseb" (1983) ning laulupeoteemaliste artiklite kogumik "Laul, ava tiivad" (1985).

Gustav Ernesaks suri 24. jaanuaril 1993. aastal Tallinnas ning on maetud Metsakalmistule.

Allikad:
https://et.wikipedia.org/wiki/Gustav_Ernesaks (14.08.2016).
https://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/ernesaks/elu.htm (14.08.2016).
Eesti Muusika Infokeskus, http://www.emic.ee/?sisu=heliloojad&mid=32&id=12&lang=est&action=view&method=biograafia (14.08.2016).