07.03.1931–02.10.2021

Helirežissöör, publitsist ja diskograaf Heino Pedusaar sündis 7. märtsil 1931 Tallinnas arst Konstantin Pedusaare (1883–1972) pojana. Keskhariduse omandas ta Tallinna 7. keskkoolis, mille lõpetas 1949 cum laude. Seejärel õppis 1949–1953 Tallinna Polütehnilises Instituudis elektrivõrkude erialal ja 1958–1961 Leningradi Kinoinseneride Instituudi kaugõppes helitehnikat (jäi lõpetamata). Täiendas end eraviisiliselt muusika alal 1948–1954 (dots. Jenny Siimon, Ellen Laidre, Lembit Verlin). Oli 1952–1954 Eesti Raadio segakoori solist. Töötas 1947–1954 Tallinna Jaan Tombi nimelises kultuurihoones helitehnika ja raadioringi juhatajana ning seejärel 1954–1998 Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis heliinsenerina ja kõrgemasse kategooriasse atesteeritud (1980) helirežissöörina ning helisalvestiste restaureerimise rühma juhina. Töötanud ka Tallinna Kalasadama Navigatsioonikambri akustikuna (1955–56), vaneminsenerina Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi eksperimentaalfoneetika ja masintõlke laboratooriumis (1958–61) ning pikemalt helirežissöörina (ka -restauraatorina) Tallinna Heliplaadistuudios.

Heino Pedusaar koostas üle 1500 muusikasaate Eesti Raadios (sh mahukad sarjad "Avame heliarhiivi", "Bel canto" ja "Uut möödunust"). Ta oli helirežissööri, restauraatori või muusikalise toimetajana tegev rohkem kui saja Eesti Telefilmi ja Tallinnfilmi filmi juures. Alates 1948. aastast oli ta viljakas publitsist nii muusika, üldise kultuuriloo kui tehnika valdkonnas, kirjutas-tõlkis-toimetas üle 1500 artikli (artiklid ilmusid ka järgmiste pseudonüümide all: A. Raudsep, Ed. Sarapu, Edur Paas, A. Saar, E. Saar, P. Saar, Arvo Kiiver, V. Pilve) ja avaldas 99 raamatut mitmest muusika ja tehnika valdkonnast, lisaks mahuka uurimuse Teise maailmasõja eelsest heliplaadisalvestusest koos kõiki vajalikke otsinguvõimalusi pakkuva elektroonilise loendiga "Eesti heliplaatide koondkataloog 1901–1939". Koos Reino Sepa (Stockholm) ja osalt Alan Kellyga (London) üllitas Stockholmis 16 sellekohast ahtamat ainevalda hõlmavat heliplaadikataloogi. Pool sajandit väldanud kogumistööd kroonis antoloogia "Eesti heliplaadiarhiiv 1901–1939". Viimasesse on digikoopiatena asetatud kõik Pedusaare poolt leitud heliplaadisalvetised eesti muusikast ja interpreetidelt kokku 58 CD-l. Kataloogid ja antoloogia sündisid autorihüvituseta ja on mõeldud piiramatuks kasutamiseks.

Heino Pedusaar kandis alates 1950ndatest kokku ulatusliku teksti-, heli- ja video-eraarhiivi intervjuudest eesti väljapaistvate kultuuri- ja kunstitegelastega ning nende meenutustest, eesmärgiga loovutada sellest sündinud kultuurilooliselt väärtuslikud kogumikud ("Mikrofonivestlusi" jms) riiklikuks säilitamiseks. Ta taasavaldas omaaegsest helimaterjalist ennistatud kujul sadu vinüülplaate, helikassette ja CD-sid eesti interpreetide, heliloomingu ning folklooriga. Pedusaare aastatepikkusest tööst vanade heliplaatide restaureerimisel kõneleb 1979. aastal Tallinnfilmis valminud dokumentaalfilm „Edisoni disko“ (režissöör ja stsenarist Enn Säde, operaator Arvo Iho).

Pedusaar oli 1969. aastast Eesti Kinoliidu, 1976. aastast Eesti Ajakirjanike Liidu ja Rahvusvahelise Ajakirjanike Liidu (IFJ) ning 1987. aastast Eesti Teatriliidu liige. Teda tunnustati Eesti Vabariigi Valgetähe kolmanda järgu teenetemärgiga 2001. aastal.

Vaata lisaks:
Randalu, I. (1998). Vastab Heino Pedusaar. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 3-11, 46-49.

Kasutatud allikad:
Eesti Ajakirjanike Liit, http://www.eal.ee/index.php?page=174& (22.12.2014).
Eesti Entsüklopeedia (2000). 14. köide: Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 364.