Avaleht

Madis Ojamaa

Biograafia

  • Näitleja ja lavastaja Madis Ojamaa sündis 30. märtsil 1937 Tallinnas kirjastustöötajate perekonnas. Pärast Tallinna kultuurhariduskooli jätkas ta 1957–61 õpinguid Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris Voldemar Panso õpilasena. Legendaarses I lennus tudeerisid ka näiteks Tõnu Aav, Mati Klooren, Mikk Mikiver, Rein Olmaru, Ines Aru, Maila Rästas, Jaan Saul ja Aarne Üksküla. Lavakooli diplomilavastuses (Leo Kalmeti juhtimisel lavaküpseks saanud Juhan Sütiste "Lembitu") oli Ojamaal Ihameele kõrvalroll, Voldemar Panso dramatiseeringus „Inimene ja jumal“ (1962, A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" II osa järgi) oli ta õpilane Lible. 1968 lõpetas Madis Ojamaa Moskvas A. V. Lunatšarski nimelise Riikliku Teatrikunsti Instituudi (GITIS) diplomeeritud lavastajana. 1961–63 töötas ta inspitsiendina TRA Draamateatris, 1969–70 ja 1974–55 lavastajana Lydia Koidula nimelises Pärnu Draamateatris Endla ning 1971–73 Tallinnfilmi ja 1976. aastast Eesti Reklaamfilmi režissöörina. Ojamaa filmilooming jäi võrdlemisi kesiseks: kõigest üks kontsertfilm ("Uksed", 1969) ja üks mängufilm ("Verekivi", 1972). Madis Ojamaa suri 19. augustil 1987 Tallinnas.

    Madis Ojamaa isapoolne vanaisa August Bachfeld oli kaupmees, metsaostja ja palgiparvetaja Kehra jõel. Emapoolne vanaisa Taavet Mutsu (1880–1947) osales Vanemuises näitemängudes. 20. sajandi alguses tuli ta Tallinna ja võttis toetajana osa Draamateatri loomisest, seejärel asutas teatrikirjastuse ja teatritarvete kaupluse Vene tänavas. Teleajakirjanikust vanem vend Peedu Ojamaa (sündinud 27. mail 1933) töötas kümmekond aastat Tallinnfilmis, tehes kinoringvaateid "Nõukogude Eesti". Siis tekkis kogu N Liidu reklaamfilmitööstuse rajajal hulljulge idee käivitatada midagi toonases aegruumis ainulaadset. 1. detsembril 1967 alustas tööd kapitalistlike tööpõhimõtetega ettevõte, tihedalt televisiooniga seotud institutsioon Eesti Reklaamfilm (ERF), mis hakkas tootma ülimenukaid meelelahutussaateid ja telereklaame. Vastloodud stuudio esimene tunnine reklaamsaade "Must käsi" läks Eesti Televisiooni eetrisse juba sama aasta 20. detsembril.

    Ines Aru Madis Ojamaast (katke intervjuust):

    "Paljud mäletavad teid ennekõike Elisabeth Jõhvina, samas sageli aru saamata, milles tema fenomen seisnes – ta polnud alati isegi naljakas.

    Mul oli koolivend Madis Ojamaa, särava peaga poiss, aga ta jooksis Panso juures loominguliselt kinni ja läks siis õppima Moskva teatrikooli GITISesse lavastajaks, lõpetas selle ja tuli Eestisse tagasi ning tema vend Peedu Ojamaa pani ta "Reklaamiklubis" reklaame tegema.

    Teha nõukaajal reklaami sellele, millele reklaami ei olnud vaja teha, kuna kaupa ei olnud – selle absurdi kasutaski Madis ära, kuna ta oli väga hea sõnaseadja. Tema tekstid olid väga erudeeritult ja osavalt koostatud.

    Nii mõnedki küsisid, et mis see nüüd on. Näiteks Eino Baskin ütles, et temale absoluutselt ei meeldinud. Baskinile meeldisid ehedad naljad, kuhu on lausa sisse kirjutatud, et on naljakas. Ojamaal olid tekstid ümberpöördult ja peenemalt tehtud. See, mida kõik eitasime, oli temal jaatus, ja vastupidi: jaatus oli temal eitus. Kui mingid totrad otsused vastu võeti, siis Jõhvi kiitis, et nii hakkamegi tegema."

    [Priit Pulleritsu intervjuust "Ines Aru, hingeelu urgitseja paanika instituudist", Postimees: Arter, 27.06.2009]

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm