Renita Lintrop (1982. aastani Illust) on sündinud 11. detsembril 1955. aastal Tallinnas. Ta lõpetas 1974. aastal Tallinna 32. Keskkooli teatrikallakuga klassi, lüües kaasa ka Tallinna Üliõpilaste Näitestuudios. Töötas 1974–1981 Eesti Televisioonis positiivfilmi monteerijana. ETVs töötamise kõrvalt lõpetas 1981. aastal Tartu ülikooli ajakirjanduse erialal. 1982–1986 töötas stuudios Eesti Telefilm toimetajana, seejärel Tallinnfilmis animafilmide toimetajana ja 1989–1990 dokumentaalfilmide režissöörina. Jaanuaris 1991 rajasid Renita ja Hannes Lintrop väikestuudio SEE. 1998. aastal oli Renita Lintrop I Tallinna rahvusvahelise filmifestivali üks peakorraldajaid. 2005. aastast õpetab ta Balti Filmi- ja Meediakoolis filmidokumentalistikat.

Enamik filme on valminud Renita ja Hannes Lintropil kahasse. Esimese suurema edu saavutasid nad dokumentaalfilmiga „Cogito, ergo sum” (1989). See on portreefilm Enno talu vanaperemehest Karl Petersonist, vabast mehest, kes kunagi ei astunud kolhoosi. Samal aastal valmis neil ka Ülo Mattheuse novellil „Inimene Aspelund” põhinev 40-minutine lühimängufilm „Meister”, filosoofiline lugu noore raadioreporteri ja vana pillimeistri kohtumisest. Rohkelt rahvusvahelisi auhindu võitnud tõsielufilm „Šurale” (1990) portreteerib Kiviõli tuhamäel töötavat vana naist, kes hävitab iga päev loodust, ehkki ise seda väga armastab. Tunnustust on leidnud ka hilisemad tööd „Karistus“, „Ring“ (mõlemad 1992), „Eestlase elu“ (1993), „Läbi pimeduse“ (2001) jt. Positiivselt võeti vastu Lintropide noorsooprobleeme käsitlev täispikk mängufilm „Ma olen väsinud vihkamast“ (1995), mille tegevuspaikadeks on peamiselt Tallinna tänavad ja Viljandi noortevangla. Selle filmi eest pälvisid nad 1995. aastal Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali debütandipreemia ning mitmeid auhindu festivalidelt, kuna film kuulus ligi 40 rahvusvahelise filmifestivali ametlikku valikusse.

1990. aastate alguses, kui Tallinnfilm kokku kukkus, olid Lintropid ühed vähestest läbilöögivõimelistest filmitegijatest Eestis. Tõnu Karro on nende toonast positsiooni Eesti filmimaastikul iseloomustanud järgmiselt: „Ma ei tea, mil määral on üldse rahva teadvuses jõudnud kinnistuda tõsiasi, et Priit Pärna kõrval on Lintropid, vaatamata oma suhtelisele noorusele nii ealises kui ka loomingulises mõttes, olnud paaril viimasel aastal meie rahvusvaheliselt kõige kõrgemalt hinnatud filmitegijad. Ma ei pea silmas ainult nende arvukaid festivaliauhindu ja jätkuvat kutsetetulva. Eesti filmikunsti arenguperspektiivi turumajanduse oludes ette näha püüdes on veelgi tähtsam Lintropide filmide äriline pool, müügiedu rahvusvahelisel turul. Mis võimaldas neil luua oma, põhiliselt tõsielufilmide tootmisele orienteeruva väikeaktsiaseltsi." (Karro, T. (1991). Taevatrepp. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 36.)