Kui ma oleksin suur (2006)

5-aastane Danny leiab end sageli teda ümbritseva täiskasvanute maailma probleemide rägastikust. Kust läheb piir hea ja halva vahel ning miks on see piir nii erinev laste ja täiskasvanute puhul?
Lugu algab tavalise peresituatsiooniga: lõunalauda istumine. Danny käed on rokased ja loomulikult ei luba isa tal selliste kätega toidulauda istuda. Danny ei ole veel käsigi pesema hakanud kui isa juba hüüab teda kööki tagasi. Danny ei suuda mõista, miks vanemad lapsi käsutada armastavad ja miks ei suuda täiskasvanud kunagi otsustada, mida nad tahavad.
Lõunalauaski ei arene lood paremini. Dannyl ei õnnestu kuidagi vanematele meelejärgi olla. Lõpuks lõunalauast pääsenuna läheb Danny oma unistuste maailma, kus temast saab Härra Daniel - täiskasvanu mõõtu ettekujutus temast endast, kes on pigem lapse idee sellest, milline üks täiskasvanud "suur" inimene olema peaks. Nüüd on tal võimalus teha täpselt seda, mida ta tahab ja õigeks peab. Olles Härra Daniel istub ta söögilauda pesemata kätega, kõnnib ringi nina taeva poole ja loomulikult kukub ninali, ta püüab kärbseid ning tantsib indiaanitantsu. Siis avastab ta oma taskust suure tahvli šokolaadi - see on tõeliselt sobiv eelroog ja ta lööb hambad šokolaadi. Samal hetkel tõmbub Danny nägu kohutavalt krimpsu ja ta kuuleb ema hurjutavat häält.
Danny fantaasia saab läbi ja ta kukub tagasi reaalsusesse suure ja ootamatu jõnksuga – ta on jälle laps ja täiesti loomulikult on ta jälle omadega sees. Kui ta ainult oleks suur!