Sülita mulle näkku (2023)

Kristjan Svirgsden ja Edvard Oja vanad kinoklassikud, tänaseks unustusse vajunud rivaalid on läbi elu teineteteise filmiteol pilku peal hoidnud. Loomulikult ei ole see pilk poolehoidev. Kriitika kolleegi suunas on mehi toitnud ja elus hoidnud. Elus hoidnud ei ole nende puhul suusoojaks öeldud. Tänaseks on meeste tervised läbi. Kaks invaliidi kelle järel Liiva-Annus keelt limpsab, ei ole unustanud teineteise olemasolu ja jälgivad kiivalt vingamehe saatust. Paraku uudiseid ei tule enam ammu. Ja mis uudist saakski elust kõrvale tõmbunud inimeselt tulla. Kui siis ainult surmakuulutus lehes. Konkurendi lahkumine oleks teretulnud, piinlik on esimesena minna, see oleks allaandmine. Sellist kuulutust paraku pole leheveergu jõudnud. Nii tulebki hambad risti edasi panna. Kuni infarktini suhtus Kristjan Eedile küllaminekusse üleolevalt, „mis ma santi torgin, sellel ei sula enam suhkurgi suus. Hüppab nagu kits kahel kargul ringi, ei saa ise õllepudelitki suule tõstetud. Pole tast väärilist vastast.“ Haiglas infarktist toibudes toimub Kristjanil meelemuutus, enam ei ole aega kojugi minna. Tuleb palatist pääsedes otse Eedi juurde sõita, konkurent üle vaadata ja sotid selgeks teha, sest homset ei pruugi tulla. Eedi teeb üllatusest suured silmad kui Kristjan akna taha ilmub. Hetk hiljem löövad söed tuha all lõkkele. Vana vimm ei ole ununenud ja mehed jätkavad sealt kus eelmine kord pooleli jäi. Tõsi, eelmisest korrast on möödas 14 aastat. Tuleb välja, selle ajaga ei ole ununenud midagi.