Roman Toi intervjuu Tallinnas 21.07.2011 (2011)

Intervjuu korporatsioon Vironia vilistlase koorijuht Roman Toiga, küsitlevad noored viroonlased. Räägitakse üliõpilaseltside tegevusest ja liikmete seltsielust 1930ndatel. Roman Toi meenutab kaasõpilasi Jakob Westholmi gümnaasiumist, kes kõik, ühe erandiga, astusid seltsidesse. Roman Toi astus Vironia liikmeks Tartu ülikoolis õppides 1936. aastal. Ta meenutab, et korporatsioonis oli sõjavägi au sees. Kõik korporandid kuulusid tollal kaitseliitu. Väeteenistuse läbis Toi jalaväe pioneerkomandos. Ta on väeteenistusele tänulik, see kasvatas meesteks. Ta meenutab inimesi, kellega teda saatus kokku viis. Boris Kõrver musitseeris tihti Vironiale kuuluval Tartu parimal klaveril. Ülo Maramaa ja Hans Luts olid head organisaatorid ja lapsepõlvesõbrad, Kaljo Käärik, Konstantin Ollik ja Arvo Lainvee koolikaaslased. Nõukogude aja saabudes 1940 keelustati üliõpilasorganisatsioonide tegevus, vara konfiskeeriti ja Vironia tegevus kuulutati lõppenuks. Toi meenutab korporantide salajasi kohtumisi. Saksa okupatsiooni ajal toimus suur vennastuspidu. 1944. aastal põgenes Roman Toi Nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale, kus elas üle sõja kohutava lõpu. Alles Kanadas püsivas teenistuses olles hakati Toronto konvendi loomise peale mõtlema. Montreali ja Torontosse asutati Vironia osakonnad. Võeti vastu rebaseid ja käidi läbi Ameerika Ühendriikides asutatud osakondadega. Kodumaaga sai sidet pidada vaid kirja teel. Viroonlased hoidsid ühte asukohast hoolimata. Räägitakse Karl Linnase saatusest, mainitakse ka Ants Elkenit ja Harry Männilit. Roman Toi jaoks on Vironia suureks väärtuseks olnud püüd kasvatada korporandist mõtlevat ohvitseri, mitte lihtsat käsutäitjat. Vironia on hoidnud oma põhimõtteid, kuid maailm ei ole härra Toi arvates enam endine. Sügava mälestuse jättis talle RAMi kutsel Eestisse tulek 1989. aastal, mil ta viiekümne aasta järel kohtus mitme hea sõbraga, nende hulgas Boris Kõrveriga.