Austraalia eestlased 6. film, I jagu (1995-1996)

Pealinna Canberra vaated - parlamendihoone, Austraalia sõjamemoriaal. Parlamendihoone siseruumid, maalidel endised peaministrid Gough Whitlam ja Robert Hawk, kuninganna Elizabeth II, senaator Dorothy Tangney, parlamendiliige Enid Lyons, Queenslandi senaator Neville Thomas Bonner. Parlamendi istungitesaal. Näitusel valitsushoones on eksponeeritud Austraalia orden, mille kavandas Tallinnas sündinud Vambola Veinberg.
Kohalikust eestlaskonnast räägib Canberra Eestlaste Koondise esinaine Reet Bergman. Meenutab Canberra nädala rahvuste päeval toimunud lendu kuumaõhupalliga - start anti parlamendihoone eest koos hümni mängimise ja Eesti lipu heiskamisega. Kariljonil mängija Astrid Bowler Canberra kellatornis. Räägib oma perest, kelladel mängima õppimisest, noodikirjast jne. Canberra Eesti koguduse esimees Kristof Kaldma räägib kohaliku eestlaskonna ajaloost, ta on materjalidest koostanud neli köidet.
Canberra eestlaskonnale panid aluse 18 noort naist 1947. aastal. Aasta hiljem saabusid mehed, algas koostöö kohalikega ja tavapärane seltsitegevus alul meeskooriga, hiljem rahvatantsutrupi, käsitöö- ja näiteringiga. Esimene pidulik üritus oli Eesti Vabariigi 31. aastapäeva tähistamine. Sydneyst saabus koorijuht Herman Mölder, kes asutas ülimenuka meeskvinteti ja hiljem topeltkvarteti, esineti näiteks rahvuskonverentsil. 1954 asutati Canberra Eesti Selts. Kümne aasta pärast tegevus soikus, kuid elavnes 1976, kui Perthist saabusid Erik ja Lea Holm. Asutati tänaseni toimiv Canberra Eestlaste Koondis.

Külas Paul Öpikul, kes räägib oma perekonna saatusest enne teist maailmasõda ja sõjakeerises. Ta meenutab oma isa Armin Öpiku eluteed ja tööd teadlasena kui geoloog ja paleontoloog. 1944. aastal põgenes pere Eestist Saksamaale, kus isa sai lõpuks jätkata tööd oma venna Ernst Öpiku asutatud ja juhitud Pinnebergi Balti ülikoolis. Austraalia teadlased kutsusid Armin Öpiku Austraaliasse. 1948 jõuti Melbourne'i, isa asus tööle ülikoolis, poeg ja tütar pidid tegema kaheaastast töökohustust. 1949 asus pere elama Canberrasse, isa oli ametis Austraalia Maavarade Ametis. Igal aastal korraldati ekspeditsioone, et uurida mandri kivistisi ja maavarasid. Ka pärast pensionile jäämist 1964 jätkas ta oma uurimistööd ning nõustas geolooge ja paleontolooge. Silmapaistva teadustöö eest autasustati Armin Öpikut paljude medalitega: USA Teaduste Akadeemia Charles Doolittle Walcotti medal, üks hinnatuimaid autasusid maailmas (kaks aastat varem sai Ernst Öpik sama medali), Austraalia teadlaste ühingu medal, medal Soome teadlastelt jt. Paul Öpik näitab autasusid ja räägib veel isa tunnustamisest. Ta räägib ka isa viimastest haiglas veedetud aastatest ning lahkumisest 1983. aasta 15. jaanuaril.