Tiina (1976)

Ameerika eestlaste 1976. aastal Lakewoodis loodud filmiversioonis on August Kitzbergi draama tegevus viidud keskaega. Ekraniseering algab jutustusega orjapõlvest keskajal. On talv, parun kutsub mõisasse kupja ja annab pastori kaudu käsu pidada suur hundijaht ning tuua mõisasse ka kõik libahundid – metsas elavad erakud. Lambanahksetes kasukates talupojad asuvad hunte jahtima. Metsas elab väikeses onnis orjapõlve eest varjus Tiina koos emaga. Kütid avastavad onnikese ja võtavad Tiina ema kinni, tüdruk pääseb lumisesse metsa pakku. Tiina emale määrab mõisnik karistuseks 20 kepihoopi külainimeste silme all. Tiina näeb ema karistamist ja surma ning jookseb metsa. Hilisel talveõhtul ootab Tammaru talus koju peremeest, kes oli läinud kaema nõia karistamist. Talutoas ketrab tulevalgel perenaine ja jutustab Mari ja Margusega. Huntide ulgumise saatel astub taresse peremees ja räägib, kuidas hukkamisel olla metsa jooksnud nõia väike tütar. Kostab koputus, ukse taga seisabki külmunud ja nälginud tüdruk. Tammaru pere annab talle süüa ja sooja.
Aastate möödudes on lapsed sirgunud. Tiina võidab perepoja Marguse südame, kuid perekond ei suhtu temasse samasuguse kiindumusega. Eriti kade on Tiina peale pere teine kasutütar Mari, kes himustab ise Margust. Metsas marjul käies süüdistab Mari Tiinat hundiks olemises ning seda kuulab pealt külanaine Keelepeksu-Kadri. Jaanitulele on kogunenud palju külarahvast, tantsitakse rahvatantse ja juuakse koduõlut. Keelepeksu-Kadri hakkab seal Tiina kohta sosistama, et neiu käib metsas loomi murdmas. Jaanitulel tunnistab armukade Mari avalikult, et Tiina käib libahundiks. Ahastuses Tiina ütleb külarahvale, et ongi uhke ja vaba hunt ega lase end hävitada. Tiina jookseb metsa. Suvise heinateo ajal läheb Margus Tiinat metsa otsima, kuigi vanaema veenab teda koju jääma. Aga Tiinat ta ei leia. Sügisel peetakse talus Mari ja Marguse pulmapidu, kus kogu külarahvas pidutseb. Margus vaatab pulmapidu kõrvalt ega tule teiste hulka ning teatab pulmalistele, et need ei ole tema, vaid Tammaru talu ja Mari pulmad. Pidulised lähevad vaikselt laiali.
Tiina elab metsas samas onnis, kus lapsena emaga ning meenutab möödunut. Nüüd on jäänud Tammaru peresse vaid Margus, Mari, vanaema ja sulane, sest Tammaru vanad on surnud soetõppe. Margus veedab aega rohkem kõrtsis ega kipu koju. Pimedal talveööl läheb Margus püssiga hunte hirmutama, kuid tabab Tiinat, kes sureb tema käte vahel Tammaru eestoas.
Autori kaadritagune lõputekst: "Tiina elab igavesti. Ta oli üks neist, kes tõid valgust pimedasse orjaöösse. Sõna ja teoga võideti tagasi kõik inimõigused ja asuti kiirelt kultuurrahvaste esiridadesse."