Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Lotmani maailm (2008)

Sisukokkuvõte

Arhiivimaterjalil põhinev humoorika animatsiooniga portreefilm maailmakuulsast semiootikust Juri Lotmanist.

Lugu räägib mehest, kelle vanajumal saadab meie planeedile looma universaalset teooriat. Juri Lotman keskaja legendist pärit kuningas Arthurina asubki seda teostama kui Püha Graali otsija koos oma ümarlauarüütlite – Tartu-Moskva semiootikakoolkonna liikmetega (Umberto Eco, Aleksandr Pjatigorski, Vladimir Toporov, Vjatšeslav Ivanov, Boriss Jegorov, Peeter Torop, Mihhail Lotman, Boriss Uspenski). Lotmani maailm on universum, kus Lotman sõidab raketiga, liigub maailma mikrostruktuuridesse, et lõpuks jõuda universaalse semiosfääri mõisteni, hõlmamaks kogu kultuuri ja inimmõtte välja. Vahepeal näidatakse kaadreid tema telesarjast, kus ta arutleb eksistentsiaalsete küsimuste üle. Miks ma elan? Mis mõte sel on? Miks ma suren? Inimene loob kultuuri ja inimene selle ka hävitab. Elu kubiseb paradoksidest. Seejärel peatutakse põhjalikumalt teadlase elulool, mille seiku illustreerivad vaimukad animatsioonid.

Juri Mihhailovitš Lotman sündis Petrogradis 28. 02. 1922 juudi perekonnas, kus insenerist isa aga varakult loobus juutlusest. Kasvas üles koos kolme vanema õega ja tajus juba koolipoisina valitsevat stalinlike repressioonide õhkkonda. Noorukina paelub teda putukateadus, kuid astub siiski Petrogradi Ülikooli õppima vene filoloogiat ja kirjandust, huvitudes eriti Aleksander Puškinist, kellest saab tema lemmik kogu eluks. Õpingud katkestab II Maailmasõda, mille noor Lotman sidemehest seersandina teeb läbi kuni Berliinini. Lõpetanud pärast sõda edukalt ülikooli, selgub, et Stalini-ajal on tema edasine akadeemiline karjäär juudi päritolu tõttu välistatud, probleemiks tema filmis kujutatud „aastaringne nina“. Tartu Ülikooli õppejõu Boriss Ivanovi kutsel sõidab Juri Lotman 1950. aastal tollasesse NSV Liidu provintsilinna Tartusse ja asub tööle Tartu Ülikooli. Emajõe Ateena ja sealne ülikool osutub kosmopoliit Juri Lotmanile vaba mõtte oaasiks, kus saab arutada asju, mida ei saanud teha kusagil mujal N Liidus. Tartus lehvib eriline vaim. Siin abiellub ta filoloog Zara Mintsiga ja rajab oma kodu. Perre sünnib kolm last ja kuigi elatakse ühiskorteri kitsastes tingimustes, mis kohati meenutavad itaalia filmi, ei sega see peategelase viljakat elutööd. Siin rajab ta kuulsa Tartu-Moskva koolkonna ja kirjutab oma arvukad kirjandus- ja kultuurisemiootika-alased uurimused. Filmis põimuvad omavahel arhiivmaterjalid, soojast huumorist kantud animatsioonid, kaasaegsete meenutused Lotmanist, tagasivaated 20. sajandile ja 1970ndate teadustehnilise revolutsiooni vaimus tehtud mustvalged kaadrid, kus lihtsalt ja kujundlikult räägitakse selgeks semiootika põhitõed. Filmi lõpuosas saab geniaalne suurmees Puškinilt Püha Graali ja lahkub raketil tähistaevasse. Teda jääb meenutama Tartu Ülikooli Raamatukogu juures asuv Mati Karmini skulptuur, rahvasuus „torujüri“, mis sümboliseerib Juri Lotmani juuksepahmakat.