Lotmani maailm (2008)

Juri Lotman

Juri Lotman (28.02.1922 Petrograd-28.10.1993 Tartu), kirjandusteadlane, semiootik, kulturoloog, Zara Mintsi abikaasa, filoloogiadoktor (1962), professor (1963), Eesti TA akadeemik (1990), Eesti NSV teeneline teadlane (1987), alates 1993 - semiootika professor, Briti Akadeemia välisliige (1977), Norra TA välisliige (1987), Rootsi Kuningliku Akadeemia välisliige (1989). Brüsseli (1980), Praha (1990) ja Keele'i  (1992) ülikoolide audoktor. Lõpetas 1950 Leningradi Riikliku Ülikooli, 1950-1954 oli Tartu Õpetajate Instituudi õppejõud, alates 1954  oli Tartu Ülikooli õppejõud, vene keele ja kirjanduse kateedri juhataja. 1983 asus ta ajaloo ja semiootika labori etteotsa. Juri Lotman on strukturaalse semiootika rajajaid kulturoloogia vallas ja Tartu-Moskva semiootikakoolkonna looja, uurinud 18.-19. sajandi vene kirjanduse arengut, A. S. Puškini isikulugu, poeetiliste tekstide struktuuri, filmipoeetikat, kultuuriteadvuse ehitust ja kultuuritüpoloogiat. Aastast 1967 Rahvusvahelise Semiootikaassotsiatsiooni asepresident.  J. Lotmani töid on tõlgitud paljudesse keeltesse.
Torop, P. (2005). Juri Lotman. Eesti teaduse biograafiline leksikon, 2. kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 453-455.

Aastal 1999 valiti Juri Lotman küsitluse põhjal "Sajandi 100 suurkuju" 473 häälega Eesti sajandi suurimaks teadlaseks.
Sajandi Eesti teadlaseks valiti semiootik Juri Lotman (1999). Eesti Päevaleht, 27. okt.

Filmi saamisloost

Ideest teostuseni kulus pea 5 aastat. Selle aja kestel vahetus korduvalt nii filmitegijate nimestik (produtsent, režissöör, stsenarist, toimetaja) kui ka ideeline kontseptsioon. Noor filmilavastaja Agne Nelk ei olnud teose esimene stsenarist, vaid pool sellest aust ja mitmed läbivad mõtted kuuluvad Rein Pakule, märgib kriitik Lemmit Kaplinski. „Agne on kohendanud stsenaariumi ennekõike vastama kasutada olnud materjalile, samuti teinud kärpeid ressursinõudlikes stseenides ning vorminud ühtse tervikliku narratiivi.“ Ja teinud seda kõike vaid ühe aastaga, mis on märkimisväärne saavutus.
L.G.C. (2008). Juri Lotman Püha Graali otsinguil. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 100.

Filmis on kasutatud lõike Juri Lotmani telesaatesarjast "Vestlusi vene kultuuriloost“ ETV-s, samuti materjale Eesti Filmiarhiivist, ETV arhiivist, Tartu Ülikooli ja perekond Lotmani arhiividest.

Vastukajad Agne Nelgi ja Rein Paku teosele olid üksmeelselt positiivsed.

Katkendeid arvustustest

Tarmo Teder: „ Peab aina õhates kordama, kui tundlikult ja täpselt on kõik komponeeritud, doseeritud ja monteeritud!“
„Lotmani maailm” on viimase aja Eestis jälle üks ilmekalt õnnestunud näide, kuidas meie dokumentaalfilm filmiliike sünteesib, mitmeid ainese kihistusi üksteisest läbi kasvatab ja paljusid haruteemasid omavahel harmooniliseks linateoseks seob. /---/
Vaatluse alla võetud geniaalse teadlase ja humanisti Juri Lotmani maailm on sõna otseses mõttes terve universum. Aga Lotman ei tegelnud mitte üksnes ekspansiooniga, välise ja nähtavaga, vaid ta liikus ka maailma mikrostruktuuridesse, selle varjatud osistesse. Juri Lotman jõudis viimaks universaalse semiosfääri mõisteni, mis hõlmab inimvaimu ühendvälja, alates linnuhäälitsustest kuni tehiskaaslaste signaalideni, alates närvirakkudest kuni raamatukogude ja muuseumideni. /---/
Kunagi televisiooni eetris peetud vestlus kultuuriloost on tunnise filmi „Lotmani maailm” jooksul loogilise tundlikkusega doseeritud. Üldse tuleneb filmi kui terviku mõju suuresti väga oskuslikust montaažist, mis on mitmed tasandid üksteisest segamatult läbi kasvatanud. Tempo ei tapa ega lase hetkekski tekkida igavusel. Väga tähtis roll on inimlikul ja eneseiroonilisel juudi huumoril, mis loob kogu filmile vaimukalt sooja atmosfääri. /---/
Võlub sõna ja pildi ühtsus, sest näidatakse ja räägitakse sümbioosis. „Lotmani maailm” räägib ja kujutab ka lihtsama inimese jaoks arusaadavas keeles, mis on küllalt kihiline, esmapilgul keeruline on esitatud selgelt ja lihtsalt. Löövad piiripealsed vaimukused (lahingust hirmunud jänes koos Lotmaniga tule all; lendava lennuki vari, millele kirjutatud ekspressiivselt lingvistiline jeb tvoju mat), on hoidutud vaimutsemast, maksab eluterve huumor /---/.
Juri Lotman kui eetik, avatud ja äärmiselt distsiplineeritud mõtlemisega inimene oleks kindlasti selle filmiga rahule jäänud.“
Teder,T. (2008). Matslust tuleb ravida intelligentsusega. Sirp, 23. mai, lk 8.

L.G.C. (alias Lemmit Kaplinski): „Elul ja elu käsitleval teosel on mõistagi vahe. Et saaksime rääkida teosest, peab selles olema enamat kui vaid portreteeritava isiku elud, teos peab puudutama ka autorit ja leidma seoseid tänapäevaste tekstidega. Teos peab kasutama keelt, mis on vaatajale arusaadav, võimaldades samas suhestada tihti üksteisest kaugeid tekste.
„Lotmani maailm” püüdleb selle sünteesi poole, enamasti  õnnestunult. Keel, mida kasutatakse Lotmani mõtte edasiandmiseks, ning allusioonid, millele sealjuures tuginetakse, pärinevad paljuski popkultuurist ja järgivad ka sealseid süžeemudeleid. Üht kandvamat rolli mängivad animatsioonid, mida kasutatakse peamiselt allikmaterjali nappuse korvamiseks, samas ka faabulale koomiksilaadse kangelasloo tunnuste lisamiseks. Lugu Juri Lotmanist, kes saadetakse meie planeedile looma universaalset teooriat, kes võidab selle käigus „teise vuntsidega mehe” ja lahkub seejärel püha graaliga oma kanderaketil universumi avarustesse, kannab endal supermehe S-pitserit.
Rõhutamaks Lotmanit kui müüti — ja see on üks näide paljudest, kus sõnum edastatakse kunsti-, mitte loomulikus keeles —, on autor lisanud supermehe kujule ka kuningas Arthuri rolli. Rääkides sellest kangelasest  seoses animatsiooniga, on vist ainus võimalus vältida Monty Pythoni  plagieerimise sellesama plagiaadi avalik tunnistamine. Jälgige sellele mõeldes lõputiitreid. Igatahes on meil juba filmi algul kolm mõõdet, millega kaardistada Lotmani elu ja tööd — kangelaslik, müütiline ja koomiline. Kõik need mõõtmed on filmis ka välja kantud ja õigustavad seda kunstilist keelevalikut.“
L.G.C. (2008). Juri Lotman Püha Graali otsinguil. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 97-98.

Priit Põhjala: „„Lotmani maailm” on mitmeti teistsugune, „see erineb tüüpilistest dokumentaalfilmidest, on n-ö eksperimentaaldokumentaalfilm – sedaviisi kõlab rešissöör Agne Nelgi žanrimääratlus. Selline Lotmani portreteerimisega kaasnev eksperimenteerimishimu, püüd teha alati midagi eristuvat, olgu potentsiaalne retseptsioon negatiivne või positiivne – ehk ongi selle põhjus kreatiivsuses, millega Lotmani isiksus nakatab paljusid.
Vladimir Toporov põhjendab filmis Lotmani erakordsust julgusega: Lotman ei kartnud eksida, ta oli isegi hulljulge, kui vaja. Ja selle omaduse eest võib kiita ka filmi autoreid: vähemalt selle vorm on parajalt hulljulge. Tegelikult tundub mulle, et kogu seltskond, kes seisab „Lotmani maailma”-nimelise eksperimendi taga, on hullumeelselt hulljulge, sest võttis ette katse haarata haaramatut. Nüüd jääb üle oodata veel sõgedamat tempu – põhjalikku telesarja pealkirjaga „Lotmani maailmad”.“
Põhjala, P. (2008)."Lotmani maailm" - katse haarata haaramatut. Sirp, 3. okt, lk 14.