Avaleht » Filmiliigid

Hullumeelsus (1968)

Mängufilm | Draama Kestus: 79:00

Mälestused

Kaljo Kiisk:

"Käisin suvel jälle Alatskivi lossist läbi, mul on sealt väga head mälestused. Lossi remonditakse ja muuseas, need väravad, mis said tehtud siis, kui filmisin  „Hullumeelsust”, on praegugi ees.
„Hullumeelsusega” olen käinud Argentinas  ja Euroopas ringi ja seda on hästi vastu võetud, ehkki see on juba vana  film. Omas ajas oleks ta hoopis teistmoodi mõjunud, sest film on ikkagi seotud ajastu ja selle hingamisega.
Kui „Hullumeelsust” Moskvas ära  andsin, siis läbivaatus oli väikeses saalis, kus kinokomitee esimees ja toimetajad vaatasid filmi. Saal oli puupüsti täis, mõned istusid põrandal, eks sõna oli vist laiali läinud. Kui film lõppes, tõusis aseesimees püsti ja ütles: „Arutamist ei  tule, Kaljo Karlovitš, lähme alla.” Seal all ütles: „Istu, võta kohvi. Tead, tuleb väga palju pahandust.” Kirjutas mulle aga ikka veel honorari, küll kõige madalama kategooria oma."
Koppel, A. (2005). Kaljo Kiisa ebatavaline elu [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 121-128.


Intervjuust J. Kulliga:

J. K.: "Olete teinud kokku 13 filmi, millest «Hullumeelus» on vist kõige kallim laps?"

K. K.: "See on tõesti nii. Aga ega pärast «Jäämineku» edu enam nii libedalt ei läinud, sest järgmine film «Jäljed» pandi kohe kinni, seda ei tohtinud mitte kusagil näidata. Ainult Eestis näidati. Täpselt sama saatus tabas hiljem «Hullumeelsust». Selles mõttes olid meie juhtivad seltsimehed ikka vahvad, et siin nad need siiski ekraanile lasid. «Jälgede" kohta öeldi Moskvas, et nii jubedat kolhoosielu üle irvitamist pole varem nähtud. No jah, eks seal tõesti kõige kangemad mehed olid metsavennad."

J. K.: "Kas ärakeelamine viis verest välja ka?"

K. K.: "«Jäljed» mind veel ära ei ehmatanud, aga kui «Hullumeelsusega» kaasnes sama lugu, siis see oli pauk küll. Moskva ideoloogiaosakonnas seda filmi vaadates olid kommentaarid sellised, et kas Kiisk peab meid lollideks, et me ei saa aru, kellest film jutustab, selge see, et haakrist tähendab viisnurka.

Ja anti käsk seda kategooriliselt mitte kusagil näidata, aga kumu läks juba laiali ja isegi Veneetsia festivali direktor sõitis Tallinna, et see festivalile saada. Ent loomulikult ei saanud sellest asja. Siiski näidati «Hullumeelsust» Moskvas väikestes saalides, kus seda juhtus vaatama ka Tarkovski. Küllap tallegi film meeldis, sest just pärast seda tõi ta mulle oma stsenaariumi «Hoffmaniaana». Mingil ajal võeti see isegi Tallinnfilmi planeeringusse, aga loomulikult ei rohkemat. Sest lugu ise on hullumeelne ja pealegi lasi Tarkovski mingi aja pärast Liidust jalga. Aga stsenaarium on mul tänaseni sahtlis, vene ja eesti keeles."

Kulli, J. (2004). Kaljo Kiisk. Hullumeelselt õnneliku saatusega mees. Õhtuleht, 11. dets.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm