Avaleht » Filmiliigid

Hullumeelsus (1968)

Mängufilm | Draama Kestus: 79:00

Huviinfo

Tallinnfilmi annotatsioon

"Hullumeelsus" on tragikoomiline film fašismihullusest, mis ähvardas inimkonda hävitada. Filmi sündmustik hargneb vaimuhaiglas. Kuid erinevalt F. Dürrenmatti "Füüsikutest", kus tegevus samuti toimub vaimuhaiglas, on selles filmis kõik hullud tõepoolest haiged. Filmiloojad on tahtnud näidata fašismi olemust, tuua esile asjaolud, mis murravad inimese hingejõu.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 402.

Film oli korraga nii õnnestumine kui ka draama

Kaljo Kiisa „Hullumeelsus” kuulub Eesti kõige aegade parimate filmide etteotsa ja ka lavastaja ise on pidanud seda teost enda loomingus kõige tähtsamaks. Vabas Eestis on väga sagedaseks muutunud jutt teoste ärakeelamisest. See on jumala õige jutt, sest kui perestroika-aastatel tsensuur kadus, hakkas maailm avastama, missuguseid põnevaid teoseid hoiti Nõukogude Liidus keelatud filmide riiulitel. Niisamuti tõusis uuele elule ka „Hullumeelsus”.

Tegelikult elasid ärakeelatud teosed Nõukogudemaal oma elu. Filmid tavalistesse kinodesse ei jõudnud, kuid kinomajades, kinnistes klubides ja läbivaatusruumides pandi neid ikka projektoritesse. Ja ärksamatel inimestel said ka keelatud filmid nähtud, nagu ka läänemaailma kaasaegsed tippfilmid, mis tavalisse kinolevisse tollal ei jõudnud. Ja mis seal salata, keelatud filmi staatus andis teosele mõndagi juurde, keelatud vili on ju teadagi magus.

Pealegi oli film keelatud vaid laial Nõukogudemaal, Eestis see linastus, ilmusid arvustused ja teos elas oma elu nagu iga teinegi. Siiski on „Hullumeelsusel” oma tumedad saatusepäevad. Mitmel foorumil hurjutati punaste tegelaste ässitamisel teost kui mõttelt vildakat ja lääne ees lömitavat. Kuna Kaljo Kiisk oli ise juba tollal kinoliidu esimene mees, siis tuli tal tänitamised oma kalli loomingu kallal ära kuulata ja kaasagi noogutada nagu tollal kombeks. Nii et lavastaja jaoks oli „Hullumeelsus” elu suur õnnestumine ja samal ajal suur draama, mis hinge näris. Ajad olid sellised.

Kiisk on oma järgnevate filmide keskpärast taset põhjendanud „Hullumeelsuse” ärakeelamisega seotud traumaga, mis käivitas enesetsensuuri. See võib ju tõsi olla, sest sellised dramaatilised käigud on mõnegi kunstilooja päriselt murdnud. Kaljo Kiisk tõuseb jälle, valmivad „Surma hinda küsi surnutelt” ja „Nipernaadi”, viimasena nimetatu on niisamuti täistabamus ja sarnaselt „Hullumeelsusega” lavastaja kallis lemmik.
Laasik, A. (2012). Film oli korraga nii õnnestumine kui ka draama. Eesti Päevaleht, 24. aug, lk 20.

Filmi saamisloost

"Hullumeelsuse" kirjandusliku stsenaariumi arutelu 15. jaanuaril 1968. aastal

Villem Gross: Kunstinõukogu arutelul andsin Lorenci "Hullumeelsuse" stsenaariumile eitava hinnangu, soovitades seda niisugusel kujul tootmisse mitte rakendada. Nüüd on minu käes stsenaariumi uus variant. /---/
Seisan täieliku arusaamatuse ees. Ma ei mõista, miks peeti vajalikuks ükskord juba kõrvale heidetud stsenaarium ilma oluliste muudatusteta uuesti arutlusele võtta? Juttu tehti ometi kardinaalsetest parandustest. Kui see tähendab, et stuudio asub ikkagi filmi tegema niisuguse kirjandusliku materjali alusel, siis on see selgeks vihjeks, et stuudio vajab teistsuguse koosseisuga kunstinõukogu. Igal juhul mina ei leia siis küll põhjust kunstinõukogus olemiseks.
ERA.R-1707.1.1028, lk 14.

Jaan Kross: ... endiselt on tegemist stsenaariumiga, mis kujutab endast välistele efektikestele rajatud ja probleemita kriminullilist  väljamõeldist. Ja muuseas (rääkimata üldse usutavusest) äärmiselt ebaloogilist väljamõeldist.
ERA.R-1707.1.1028, lk 15.

Kunstinõukogu istung 14. juunil 1968. aastal

Arutlus filmi osatäitmiste kohta

Kaljo Kiisk: Windisch ei tohiks olla halvas mõttes "standartne" fašist. Ta peaks olema inimene oma ootamatus kordumatuses. Isegi tema ilmumine peaks tekitama teatud kahtluse. Tema jõud on tema positsioonis. Ta peab olema tark ja oskuslik. Ta läheb hulluks, sest inimesed siin, kuhu ta satub, elavad teises tasapinnas. 75% ülekuulamistest viivad läbi hullumeelsed, mitte Windisch.

Lennart Meri: Nii huvitavaid proove olen ma harva näinud.
ERA.R-1707.1.1028, lk 47.

Proovivõtetel osalejaid

Windisch - A. Glazõrin, J. Järvet, L. Durov, A. Grava, S. Poleužajev, A. Dimiters, E. Pärn, K. Kiisk, V. Bledis
Inimene nr 1 - K. Karm
Toimetaja - V. Nosik, E. Kosmauskas, J. Järvet
Krohn - V. Pljut, J. Zarin, I. Jasulovitš
Sofia - V. Artmane, T. Gavrilova, I. Ever, I. Kiritšenko, M. Garšnek, N. Pjantkovskaja, A. Zavjalova
Willy - Avdjuško, V. Zahartšenko
Lucia - A. Maksimova, R. Kurkina, S. Konovalova
FA  A-147.

Filmi pealkiri

21.10.1968 saadeti Üleliidulisest Kinokomiteest Moskvas Tallinnfilmile kiri käsuga muuta filmi nimi, kuna sõna hullumeelsus ei avavat õigesti filmi antifašistlikku sisu. Lembit Remmelgal kästi kiiresti ühendust võtta stsenaristiga, kokku kutsuda töörühm ja viie päeva jooksul leida filmile uus nimi.
ERA.R-1707.1.1028.

"Hullumeelsuse" läbivaatamine Tallinnfilmi Kunstinõukogus 24. detsembril 1968. aastal

G. Skulski: Võib-olla alguses tundus film grotesksena, kuid režissöör leidis teise lahenduse, mis pole vähem jõuline - ta pani kokku groteski psühholoogilise draamaga. Film on operaatori poolt tehtud teravalt ja andekalt. Muusika on hea. Võib vaielda ühe või teise näitlejatöö üle, kuid minu arvates on film õnnestunud. /---/
Minule näib, et see film on sündmus mitte ainult meie stuudiole, vaid ka üleliidulises ulatuses.

H. Tiits: Film jättis väga sügava mulje. On hea meel vaadata ekraanil niisugust filmi, mis paneb meid mõtlema, ja mitte ainult mineviku üle, vaid millel on väga sügavad juured ka tänapäeva rahvusvahelises elus.

L. Remmelgas: Selle filmiga oli töö eriti raske, sest filmiti neljas keeles ning samal ajal autor kirjutas veel juurde ja muutis teksti. /---/  Inimene nr 1 kaotab sisserääkimisega palju oma teravusest. /---/ Režissööri ja operaatori novaatorlikku tööd tuleb hinnata ja toetada.

Otsustati: anda filmile "Hullumeelsus" I kategooria (I kat. poolt oli 5 häält, II poolt 4 häält).
ERA.R-1707.1.1028, lk 54.

Sise- ja välisvõtete kohti meenutas Margit Ojasoon (režissööri assistent):
Lätis toimunud võtete ajal ööbiti Valgas, mis asus Strenci linnast 50 km kaugusel. Iga päev tuli sõita võttepaika ja hiljem tagasi. Enamik filmi võtteid toimus Alatskivi lossi juures, filmiti ka Kallastel ja Viljandis. Jägala sõjaväelinnakust toodi 2 bussiga sõdureid Viljandisse ja Alatskivile võtetele.

Linastusluba nr MB 03947 anti filmile 16. jaanuaril 1969. aastal: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile (välja arvatud lasteseansid) tähtajata.
ERA.R-1707.1.1035, lk 1.

Filmimuusika on mänginud sisse väga erinevad pillid: kontsertiino, vibrafon, puupillid, suupill, akordion, trumm, viiul, keelpilli tremolo, naisvokaal.

„Hullumeelsusest“ oma ajastu kontekstis

Sündmustikult Teise maailmasõja lõpupäevil toimuv film liigitus väliselt vormilt küll n-ö antifasistlikuks, seega Nõukogude Liidus igati aktsepteerituks. Tegelikult oli aga Kiisa „Hullumeelsus“ toonases nõukogude kinematograafias üks väheseid, et mitte öelda isegi ainus film Mihhail Rommi „Tavalise fašismi” (Obõknovennõi fašizm, 1965) kõrval, mis sisaldas totalitaarrežiimi kui sellise, st ka nõukogude süsteemi enese kriitikat. „Hullumeelsuse“ lõpukaadrid, näitleja Jüri Järveti Windischi suures plaanis vaatajaile suunatud pilk on otsene viide „Tavalise fašismi” finaalile, kus näeme samuti suures plaanis inimsilmi (Romm seadis meid silmitsi totalitarismi ohvrite, koonduslaagrites hukkunute valuliku pilguga, Kiisk aga hoopiski totalitarismi käsutäitja ja kuuleka timuka hullunud pilguga).
Kärk, L. (2010), Teater. Muusika. Kino nr 2, lk 110-111.

Vahest kõige erandlikum nähtus 1960. aastate Nõukogude Eesti filmikunstis oli Kaljo Kiisa "Hullumeelsus". Tema valmimine 1968. aastal langes ühiskondlikult ja kunstiideeliselt viljakasse aega. Meenutame, et samal ajal, 1960ndate lõpul toimus San Francisco armastuse suvi ja Woodstocki festival, Praha kevad ja selle lämmatamine, Pariisi mairahutused. Oma ideoloogilisi manifeste hüüdsid kateedrites või barrikaadidel Herbert Marcuse, Jean-Paul Sartre, Timothy Leary ja teised karismaatilised radikaalid. Teatrilaval aga tekitasid revolutsiooni Jerzy Grotowski ja Peter Brooki teatriuuendused.
Ka filmikunst püüdis tihedamini hoomata ajastu vaimu, reflekteerida rahutut sotsiaalset pulseerimist. Valmisid Jean-Luc Godard’i krestomaatilised filmid "Hull Pierrot" (1965), "Made in USA" (1966) ja "Hiinlanna" (1967) ning Michelangelo Antonioni "Zabriskie Point" (1970). Ida-Euroopas tõusis prantsuse uue laine vastena noorsoo identiteedi kandjaks uus poola kino: Andrzej Wajda "Tuhk ja teemant" (1958), Roman Polanski "Nuga vees" (1962) ja Krzysztof Zanussi "Kristalli struktuur" (1969). Ka vene kinos sündis midagi uue laine sarnast.

Eestisse jõudis see kihisemine filtreeritud ja mahendatud moel, ent siingi oli õhus uudsuse erutus — Tartu ülikooli rajati sotsioloogialabor, toimusid lärmakad komsomolikoosolekud, elati kaasa tšehhidele, Vanemuises valmisid Evald Hermaküla legendaarsed lavastused "Tuhkatriinumäng" (1969) ja "Sina, kes sa saad kõrvakiile" (1971).
Ei oska täpselt öelda, kui palju mõjutas see taust "Hullumeelsuse" valmimist. Arvestades, et Kaljo Kiisa kontos oli senini suurimaks saavutuseks kergekaaluline rahvatükk "Keskpäevane praam" (1967), siis tundub "Hullumeelsus" hoopis teise autori filmina.

Esimene uudsus puudutab filmi sisu. Kui siiamaani olid filmid järginud n-ö realistlikku konventsiooni, siis "Hullumeelsus" oli eesti filmidest esimene, mis avalikult tegi panuse situatsiooni tinglikkusele ning toimumiskohale kui suurema organisatoorse koosluse (riigi, režiimi, repressiooniaparaadi) allegoorilisele mikromudelile. Sellised suletud mudelid on küll levinud teatris, näiteks Vsevolod Meierholdi modernismi vaimus lavastustes või Bertolt Brechti ja Friedrich Dürrenmatti näidendeis, aga eesti filmis oli see julgustükk esmakordne.

Igal juhul viitab stsenarist Viktors Lorencsi dramaturgiline ülesehitus — olematu vaenlase agent hullumajas, kelle tuvastamine ajab lõpuks tuvastaja enese hullumise äärele — palju keerulisemale struktuuriarendusele, kui senine fašismivastaste filmide üksühene skemaatilisus.
Allegooriale omaselt oli hullumaja patsientidele inkrimineeritud groteskses moondes totalitarismi iseloomustavad jooned: hüpertrofeerunud võimujanu, ideoloogiline demagoogia, pealekaebamine ja kollaboratsionism, intellektuaalsuse represseerimine.
Olgugi et tõepärasuse huvides veetis Kiisk nädalaid vaimuhaiglas, pole põhiliste kahtlusaluste diagnoos psühhiaatria seisukohalt usutav. Nad on ennekõike allegoorilised märgid ning nende kõne poliitiline mõistujutt, hullumeelsus, vaid mask nagu Hamletil, mille alt "alasti" sõnumeid kuulutada. Vaclavas Bledise bravuurikalt kehastatud Inimene nr 1, Hitleri paroodiline teisik, mängib igasuguse võimuretoorika absurdiks. Eemaldades sellest vähesegi adekvaatsuse ja loogika, näitab ta, et üliinimeselik võimutung on üks raskekujulisemaid vaimuhälbeid.

Jüri Järveti ja Voldemar Panso näitlejatööd esindasid teatud mööndustega küll traditsioonilist Konstantin Stanislavski kooli, ent hullude portreed olid pigem Brechti võõritusmetoodika järgi esitatud plastika ja miimika tulevärk. Näitleja mängib end rollist üle, ta võtab endale volituse kommenteerida oma tegelaskuju. Psühholoogia ei avaldu kausaalsetes reaktsioonides, esineb ootamatut koreograafilist plastikat ja ülevõimendatud impulsse ning jutustuse loogikat eiravat paatoslikkust. Kõik on tehtud selleks, et fokuseerida pilk mitte niivõrd karakteriarendusele, kuivõrd tegelaskuju metafoorsele tähendusele — Fašisti, Hullumeelse või Arsti sümbolkujule. Praegusaja kontekstis võib see tunduda pisut pateetilise ja ülemängituna, ent "Hullumeelsuses" tähendas see suurt hüpet traditsiooniliselt rahvalikult kangelaselt ideetegelasele. Ma ei usu, et Kaljo Kiisk enne filmi tegemist põhjalikult uuris Antonin Artaud’ ja Bertolt Brechti teatriteooriat, pigem tabas ta intuitiivselt ajastule omaseid otsinguid, zeitgeist’i. Võõritus on üks riskivabamaid võimalusi edastada totalitarismi kriitikat totalitaristlikus riigis.

Hullumaja kui ühiskonna metafoor ja paranoia kui totalitaarse ühiskonna suhteid determineeriv mõjur ei ole praegusajal teab mis uudne idee, ent filmi valmimise ajal oli selles palju kaasakiskuvaid lisatähendusi.
Hullumeelsuse ja normaalsuse vahekorda uurivad diskursused olid 1960ndatel äärmiselt populaarsed. "Hullumeelsusega" enam-vähem samaaegselt ilmus Ameerikas hullumaja ühiskonna mudelina vaatlev Ken Kesey romaan "Lendas üle käopesa". Michel Foucault’ "Vaimuhaiguse arheoloogia" (1969) vaatles vaimuhaiglat kui repressiooniaparaadi tekkimist uusajal, antipsühhiaatriline liikumine kuulutas avalikult, et vaimuhaigusi ei eksisteeri, hullumeelsuseks nimetatu on ainult teistsugune tunnetusvorm ning vaimuhaiglad kui võimu teostamise institutsioonid tuleks maha põletada.

Oleks mõeldamatu, et neid moodsaid teemasid käsitletaks otse ja vahetult sellise maa filmis, mis psühhiaatriahaiglates represseerib oma dissidente. Niisiis on tegevus viidud Teise maailmasõja lõpupäevile ühte nimetusse okupeeritud riiki, mille vaimuhaigla patsiente ähvardab füüsiline likvideerimine natside poolt. Peaarst kirjutab anonüümkirja võimudele, et hullumajas varjab end vaenlase spioon, selleks et uurimise abil lükata haigete hävitamist edasi. Gestaapo ohvitser Windisch (Jüri Järvet) tulebki asja uurima. Totaalne kahtlustamine, võimetus dešifreerida patsientide sõnumeid ning moonutatud reaalsus ajavad lõpuks ohvitseri enda hullumise äärele. Jüri Järvet ei kujuta fašisti tavapärase robustse lurjusena, vaid hoolika ja isegi šarmantse võimu teostava jesuiidina. Ta on laitmatult funktsioneeriv masin, kaastundeta Hävitusingel. Aga määramatus ja kahtlustused tumestavad tema teovõimet, toovad temasse inimliku mõõtme, paranoilise hirmu ja kaose, nii et moraalselt hävitab ta end lõpuks ise. Windisch jõuab arusaamisele, et ta on sattunud peeglite tuppa, kus kahtlusaluste asemel näeb omaenda lõpmatuid peegelpilte. Ta sõgestub sellest skisoidsest äratundmisest, heade maneeridega vanahärrast saab SS-univormis märatsev maniakk. See ongi humanistist peaarsti eesmärk, süstida temasse süümet ja lõhkuda sellega kindlustatud eneseteadvus. Hulluarst teab imehästi, et kontrollimatult märatsev "patsient" on järgmisel hetkel nõrk ja juhitav, manipuleerijast saab manipuleeritav. Võimu sisemisele kokkuvarisemisele kaasaaitamine on vaimu igavene missioon.

Ka Voldemar Panso tegelaskuju on ajastu kontekstis uudne. See on apoliitiline humanistlik intellektuaal, inimtüüp, keda August Jakobsoni ja Herbert Rappapordi "Elu tsitadellis" dialektiliselt eitas. Intellektuaalis on Nõukogude Eesti varasemais filmides midagi kahtlast ja kontrollimatut, äraandlikku ja upsakat ("Vallatute kurvide" negatiivne mootorrattur oli üliõpilane, sellal kui positiivne mootorrattur — lihtne sadamatööline). Nõukogude ideoloogia proletaarsed geenid sundisid sotsrealismi teostele peale vaenulikkuse kolmanda sektori vastu. Kuuekümnendate lõpuks olukord muutus — seoses kõrghariduse massilise levikuga ja üliõpilasaktiivsuse suurenemisega oli sotsiaalselt angažeeritud intellektuaalsus popp ja ametlik ideoloogia pidi seda respekteerima. Filmi peaarst on just 1960ndate noore intellektuaali ideaal — ta teeb süsteemiga kannatlikult koostööd, et alal hoida elu, juhtida süsteemi inimläheduse suunas. Kas konstruktiivne koostöö või deklaratiivne vastuhakk oli aktuaalne dilemma ka toonaste Tšehhi sündmuste taustal.

"Hullumeelsus" ei ole ainult julgelt konstrueeritud mudelsituatsioon, vaid ta on teostatud ka uudses kinematograafilises keeles. Kinokeel ei ole siin sisu toestaja, vaid täiesti iseseisev komponent. Keskmisest kõrgem tinglikkuse aste teeb "Hullumeelsuse" üsna teatraalseks filmiks. Tegevuspaiga dekoratsioon, idülliline loss hullumajana, tekitab assotsiatsioone Alain Resnais’ "Möödunud aastal Marienbadis" (1961) metafüüsilise lossiga või hoopis Kafka "Lossiga". Hullumaja steriilses valguses klaustrofoobsed siseruumid meenutavad saksa ekspressionismi hiilgeaega. Minimalistlik kujundus viitab pigem teatrilavale kui tavapärasele realismi vaimus detailiseeritud filmimiljööle. Selline stiliseeritud keskkond erineb varasemate filmide tegevuspaikade orgaanilisusele rõhuvaist kujundustest.

Teatraalsust taotleb ka Anatoli Zabolotski ekspressiivne kaameratöö. Ta kasutab palju diagonaalile ehitatud ärevaid kaadrikompositsioone, dramaatilisi lähiplaane ja kontrastset, valguse ja varju vahekordi rõhutavat valguslahendust. Teisal on tunda aga kuuekümnendate kinole iseloomulikke moodsaid operaatorinippe: palju rahutuid kaameraliikumisi, kiiret peale- ja maha-zoom’i, käsikaamera spontaansust, vaimuhaigla patsientide justkui juhuslikult "pika toruga" tabatud portreeplaane.
"Hullumeelsuse" selgelt eristuvad kujundid on läbitöötatud ja silmatorkavalt leidlikud — tegelaste vastupeegeldused eri pindadelt rõhutavad paranoidset atmosfääri, töötamine nähtamatul kirjutusmasinal markeerib vaba eneseväljenduse represseeritust, poleeritud antiikskulptuurid tähistavad rassipuhtuse nõudeid. Paljud kujundid on puhtakujulised dramatiseeritud plakatid ja seepärast pisut vananenud, nagu näiteks brechtilik stseen Windischist roomamas, Inimese nr 1 käsklustele alludes, hauaristide vahel.
Maimik, A. (1999).  "Hullumeelsus" - modernistlik üksiklane 1960. aastate eesti mängufilmis.  Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk  85-88.

"Hullumeelsust" kui uudset fenomeni Eesti kinematograafias möönab läbi kohmaka retoorika ka tollane retseptsioon. Mõned mokaotsast poetatud kriitikute vihjed filmi temaatilise aktuaalsuse kohta.

Kaljo Kiisa film on küll minevikuaineline, kuid sellest sünnib kunstniku kaasaegne rahutu mõte, mis vaatajaid suunab arutlema, analüüsima ning hinnanguid andma mitte ainult ajaloolistele asjadele.
Link, E. (1969). Kaasaegselt ning kodanikutundega. Rahva Hääl, 9. märts.

Viktors Lorencsi ja Kaljo Kiisa "Hullumeelsus" käsitleb XX sajandi üht valusamat teemat — võimu usurpeerimist ja selle tagajärgi inimkonna suhtes. Filmi kontseptsioon on kaasaegne, vaatluse alla võetud probleemi aktuaalsus ja kaalukus iseloomustavad ilmekalt eesti kinematografistide tärkavat soovi võtta sõna kaasaegse maailma kesksete probleemide kohta. [- - -] Vaimuhaigla on autorite kinematograafiline maailmamudel, milles kõik protsessid küll teravdatud ja tinglikul kujul, kuid ranges vastavuses tegelikkusega.
Tobro, V. (1969). Süütu ja süüga süüdlased. Noorte Nääl, 21. veebr.

"Hullumeelsuse" vorm ja stiil on väga lähedases suguluses järjest rohkem täheldatava nähtusega kaasaegses filmikunstis, nimelt traditsiooniliste žanritunnuste ebakindluse, läbipõimumisega, žanrireeglite kunstnikupärase individualiseerumisega. Kunstniku subjektiivse tunnetuse kasv filmiloomingus on rikastunud objektiivse tunnetuse avardumise, süvenemise, uudsuse, kordumatu avastamisega.
Krosenkranius, I. (1969). Hullumeelsus. Sirp ja Vasar, 21. veebr.
Maimik, A. (1999).  "Hullumeelsus" - modernistlik üksiklane 1960. aastate eesti mängufilmis.  Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk  85-88.

Eesti Film 100

Eesti parimad mängufilmid läbi aegade - filmiajakirjanike poolt 2012. aastal koostatud edetabel:

1. “Kevade”, Arvo Kruusement 1969
2. “Hullumeelsus”, Kaljo Kiisk 1968
3. “Ideaalmaastik”, Peeter Simm 1980
4. “Viimne reliikvia”, Grigori Kromanov 1969
5. “Georgica”, Sulev Keedus 1998
6. “Nipernaadi”, Kaljo Kiisk 1983
7. “Hukkunud Alpinisti hotell”, Grigori Kromanov 1979
8. “Naerata ometi”, Leida Laius ja Arvo Iho 1985
9. “Põrgupõhja uus Vanapagan”, Grigori Kromanov ja Jüri Müür 1964
10. “Tuulte pesa”, Olav Neuland 1979

Eest film 100, http://www.ef100.ee/index.php?page=85& (28.05.2012).

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Hullumeelsus“ on filmiklassika-sarja 19. film, ilmunud 25.08.2012.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm