Avaleht » Filmiliigid

Püha Tõnu kiusamine (2009)

Mängufilm | Draama Kestus: 110:00

Huviinfo

Filmitegijate nägemus

Žanrimääratlus: traagiliste sugemetega, ent koomilise alatooniga eepiline diatriib.

Logline: Tõnu, nooremasse keskikka ja jõukamasse tuludetsiili jõudnud mees hakkab tegelema moraaliküsimustega. Kahjuks ei ole sootsium eetlisteks otsinguteks sobilik ning Tõnu kaotab närvid ja materiaalse heaolu.

Synopsis: Tõnul tekib tõrge, kuuldes pugejalikku väidet oma headuse kohta ja küsimus jääb teda painama. Kas ta on hea? Miks ta üldse peaks seda olema? Kellele see on kasulik?

Tõnu mõtleb ja mõtleb, olles samal ajal sunnitud vallandama oma tuhat alluvat, olema tunnistajaks abikaasa reetlikkusele, matma oma vanaisa ja tagatipuks leidma võsast 12 paari inimkäsi. Tõnu loodab leida uue ja lihtsa elu striptiisibaaris lisaraha teeniva venelannast sekretäri Nadežda abil, kui tema teele astub saatus salapärase Herr Meisteri näol. Too paneb Tõnu ette valiku – kas lootusetu mäss ja hukkumine, või absoluutne allaheitlikkus ning võimu ja naudinguid täis elu. Muretu eluga harjunud Tõnu valib eneselegi ootamatult mässu ja kaotab. Inimene on tõepoolest sügavik, millel pole põhja.

Filmi tootmine

Eelarve 16 324 078 EEK

Arendusperiood: 01.11.2007-01.04.2008 (120 päeva)
Ettevalmistusperiood: 01.05-20.08.2008
Filmivõtted: 01.10.- 30.11.2008

„Püha Tõnu kiusamine“ valmis Eesti /Rootsi/Soome koostöös (rahastus vastavalt 65% / 21% / 14%). Eesti tootja on Homeless Bob Production, Rootsi kaastootja ATMO / Kristina Aberg ja Soome kaastootja Bronson Club /Jesse Fryckman, Tero Kaukomaa.

2008. aastal anti Cannes’i filmifestivalil Veiko Õunpuule „Püha Tõnu kiusamise” stsenaariumi eest Euroopa Talendi preemia.
www.efsa.ee/index.php?article_id=726&page (14.11.2012).

Võtetest

Võtted toimusid peamiselt Tallinnas, Saaremaal ja Ida-Virumaal.

Veiko Õunpuu intervjuust:

Kirjutasite paralleelselt filmimisega, n-ö käigu pealt stsenaariumi. Miks, õigustas see ennast?
Miks? Ebakindlusest. Ma ei pea end heaks kirjutajaks ja originaalstsenaariumi kirjutamine, eriti just «Sügisballi» ümber tekkinud haibi tõttu, osutus väga keeruliseks. Otsustasin uut filmi siis rohkem n-ö käigu pealt teha, enam-vähem kronoloogilises järjestuses filmida ja palju platsil välja mõelda.

Mulle ei meeldi üldiselt asju planeerida ja oma kavatsusi kogu aeg kuhugi abstraktsesse tulevikku projitseerida. Platsil on kohal kogu keskkond, kõik karakterid. Iga hetk juhtub midagi, seda on võimalik kasutada. Samas on selle meetodiga seotud ka omad pinged, intuitsioon alati ei tööta, eriti kui oled võõras keskkonnas, võõraste näitlejatega ja närvis. Mõned stseenid läksid ikka totaalselt p...e!

Kui palju kammitses võtteid nn teise filmi sündroom? [Õunpuu eelmine mängufilm „Sügisball“ võitis erinevatel maailma festivalidel üle 15 auhinna, olles sealhulgas 2007. aastal Veneetsia filmifestivali Orizzonti programmi võitja - toim]

Kui teise filmi sündroom tähendab selle mõistmist, et kui järgmine film publikuedu või festivalivõitude mõttes sama edukaks ei osutu kui eelmine, lüüakse sind meedias mõnuga risti, siis eks see ole muidugi filmitegu häirinud. Aga nagu juba ütlesin, häiris mind palju ka see, mis «Sügisballi» eduga kaasnes (palju muidugi ka meeldis), ja nii läksin teadlikult seda rada, et teha film, mis oleks natuke vähem peavoolu vaatajale suunatud. On see aga kammitsenud? Ei usu väga selle sisse.
Tuumalu, T. (2008). "Püha Tõnu" võtetel sündisid peaaegu et imed. Postimees, 18. dets, lk 18.

Taavi Eelma intervjuust:

"Kliimaolude tõttu olid mõned stseenid ikkagi füüsilise taluvuse piiril. Kui "Sügisballis" tuli mul selles tuntud alasti stseenis ületada isevärki psühholoogilisi tõkkeid, siis seekord olid kannatused täiesti reaalsed.

Filmisime episoodi, kus minu tegelane kõnnib lagedal väljal ja kannab süles suurt musta surnud koera. Loomulikult ilma riieteta ja paljajalu. Ning loomulikult tuisus ja põlvedeni ulatuvas lumes. Ei kõla mitte väga erilisena, aga selle episoodi pikkus oli lahtine. Leppisime kokku, et vajaliku tulemuse saavutamiseks tassin ma koera seni, kuni tõepoolest jaksan.

Olime arvestanud nii külmumise kui teadvusekaotusega ja vastavad abivahendid varunud. Miinimum oli umbes kilomeeter ning tee viis ka läbi õhukese jääga kaetud jõe. Tuule kiirus sel päeval oli üsna suur, miinuskraade kaugelt rohkem, kui tahtsin, ja õnnetu kutsu oli siitilmast lahkunud ka üpris kõrges eas. See tähendab, et ta oli head elu elanud ja kaalus 40 kg ringis. See oli karm. Ütlen seda praegu nagu elunäinud vanaisa lastelastele – see oli karm. Me tegime seda kolm korda päeva jooksul."
Kulli, J. (2009). Taavi Eelmaa: "Võtete vahe kulus teadvuse taastumisele ja külmumistraumade esmaabile." Õhtuleht, 12. okt. "Taavi Eelmaa: "Võtete vahe kulus teadvuse taastumisele ja külmumistraumade esmaabile.""

Osatäitjatest

„Püha Tõnu kiusamise“ nimiosas on Taavi Eelmaa, teistes osades Tiina Tauraite, Hendrik Toompere, Katariina Lauk ja näitlejad Eestist, Prantsusmaalt Venemaalt ning Rootsist. Filmi massivõtetel osales umbes 1000 eestlast ja venelast.

Üht kandvat rolli - Nadeždat, mängis vene näitlejanna Ravshana Kurkova (sünd 1980 Taškendis, sünd Matšanova). Lõpetanud Moskva pedagoogilise instituudi filoloogina. Võtnud VGIKis kursusi režissuuri alal, õppinud näitlejameisterlikkust. Osaleb alates 2003 telesarjades ja filmides.
Куркова, Равшана Бахрамовна, http://ru.wikipedia.org/wiki (14.11.2012).

Kriitika vaatepunktide paljusus

Andris Feldmanis: "Veiko Õunpuu teist täispikka mängufilmi „Püha Tõnu kiusamine” on meedias seni filmina käsitletud justkui kriitikavälist objekti. Oma vormilt ulatuvad kirjutised filosoofiaajaloolistest kuni tundmustepõhiste kirjeldusteni, mille vahele jäävad žurnalistlikumad variatsioonid. Vaatamata „Püha Tõnu” potentsiaalsele, tundub, et lausa plahvatusohtlikule tähendusterohkusele võiks sellest rääkida siiski ka filmikunstiteose kui terviku mõttes, lähtudes eelkõige selle struktuurist, vormilistest valikutest ning loodavast maailmast filmi enda juurest liiga kaugele minemata. „Püha Tõnu” puhul on korduvalt rõhutatud, et tegu pole peavoolu filmiga. Äärmusse minnes on seda nimetatud lausa kunstiliseks uduks. Igal juhul paigutatakse see justkui mingisse aupaklikku kategooriasse, mis juba ambitsioonilt ületab kriitika, mille võimuses on vaid sellisest filmist õhkuvaid tähendusi poeetiliselt kirjeldada ja neid võrrelda teiste sellesarnaste juhtumitega ajaloost; ühtlasi kinnitab see kas või tahtmatult filmi suunitlust n-ö elitaarsele publikule."
Täpsemalt:
Feldmanis, A. (2009). "Püha Tõnu kiusamine" udust välja. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 80-89. http://www.temuki.ee/numbers/2009/12/article4992.pdf (14.11,2012).

Tootjafirma sünopsis

Eastern Europe, the new century. Wolflike laws and a wolflike appetite. There are still a few who look for the withered tree of knowledge of good and evil, planning to build quality office furniture out of it.
“The Temptation of St. Tony” is a film about a man, who has reached middle age, and finds himself in exactly the kind of darkening forest that Dante describes. An unusual problem intrudes upon his moderately prosperous and quiet life – morality. Is it possible to be a “good person”? What does that mean anyway? And what’s in it for you?
On his journey towards a clearer conscience but an increasingly complicated reality, Tony meets several typical specimens familiar from contemporary Estonian society and lives through exciting adventures, not without some diverting humor. And it starts to seem that slowly, and quite inevitably, the man loses his job, his family, and finally reality, itself.
Compassion incurs capital loss.
http://www.homelessbob.ee/?page_id=86   

Kaarel Nurga fotosid filmivõtetest: https://www.flickr.com/photos/kaarel/albums/72157606982225767

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm