Vabariigi sünd (1968)

Tallinna Kinostuudio Kunstinõukogu istung

Peatoimetaja R. Rammus: See töö tehti vabariigi direktiivorganite ülesandel ja see on esimene Eesti film, mida kinodes näidatakse ilma rahata. Toimetus ei taha filmigrupile ühtegi mööndust välja kaubelda, kuid peab oma kohuseks lugupeetud kunstinõukogu mõningas osas informeerida. Stuudiost mitteolenevatel põhjustel jäi Eesti Töörahva Kommuuni juubelit tähistava filmi valmimiseks vähe aega, kuna filmi valmimine oli seotud konkreetse tähtajaga. /---/ Päris detailideni oli välja töötatud ka Kommuuni ajaloo tundjate poolt see informatsiooni miinimum, mis filmi pidi minema. Oli välja töötatud inimese poolt, kelle kutsumuseks on kirjandus ja kes ei suutnud täpselt ette kujutada, kui palju informatsiooni võib sisaldada 2-3 osaline film. Tulemuseks see, et film on faktilise materjali poolest ülekoormatud ja kunstiline teostus on selle all kannatanud. Žanriliselt kukkus välja film-loeng. Režisöör oleks võinud minna puht loengu peale, praegused rudimendid kunstilisest kujundamisest lihtsalt segavad. Kunstiliselt on kõige iseloomulikum järjekindlusetus ja vale intonatsiooniga teksti lugemine.
Ü. Tambek: /---/ Nüüd tuleb välja, et see, kes tahab filmi jälgida, see saab nende kolme komponendi - muusika, pildi ja tekstiga - niisuguse litaka, et on uimane. Mitte midagi meelde ei jää. Film on nendele, kes midagi ei mõtle selle üle, mida nägid, ja mõtlema ei hakka.
L. Meri: See on kahjuks nõrk film. /---/
R. Beltšikov: Ajalehematerjali, mis avaldati Eesti Töörahva Kommuuni juubeli puhul, mõju oli palju suurem kui sellel, mida me nägime ekraanil.
J. Müür: Film on laialivalgul, eklektiline ja südametu. Toimetus püüdis seda filmi tutvustada film-loenguna. Seda ta pole, sest informatsioon, mis on kokku kuhjatud, on süstematiseerimata, puudub loogika ja see, mis filmi vaatajale annaks mingisuguse selge pildi toimunust. Tohutult segab diktori õõnes paatos. /---/
P. Viiding: Mulle midagi siiski andis selles filmis nende dokumentide nägemine, mida kunagi näinud pole. Andis siiski pildi, mis asi see Kommuun oli. /---/
Sõna võtavad veel B. Kõrver, E. Tuganov ja H. Tiits. 
Stuudio direktor N. Danilovitš: See pole tellitud film. Oli otsus, et teha Eesti Töörahva Kommuunist film. Ei saa süüdistada tellijat, vaid iseenaast, stuudiot. /---/ Kahjuks stsenarist Mattisen vedas alt, ta esitas oma esimese variandi juunis-juulis, mis aga polnud stsenaarium. Ja antud juhul ei maksa rääkida ajapuudusest ega muudest põhjustest - võib süüdistada iseennast saamatuses. Kui rääkida informatsioonist, siis informatsiooni me saime. Eesti Töörahva Kommuunist teavad vähesed keskealised inimesed, ka meie režissöörid ei teadnud, millest peab tegema filmi. Need, kes pole õppinud EKP ajalugu, teavad võrdlemisi vähe sellest sündmusest. /---/ Külmalt on tehtud. Režissöör on teinud suure vea, sest tekst on halb, kuid teksti ettekandmine on veel halvem. Kogu heliline kujundus on mõjunud väga kehvasti filmi üldilmele. Samuti laialivalguv montaaž. Kuid see positiivne külg on filmil olemas, et andis siiski küllalt palju informatsiooni antud ajajärgust.

Kunstinõukogu otsustab anda lühifilmile "Vabariigi sünd" III kategooria.

Alikas: Rahvusarhiiv. ERA.R-1707.1.1018 Kunstinõukogu protokollid 1968

Filmist ajakirjanduses

Valdeko Tobro: „Vaatefilmide kõrval hõlmab populariseeriv dokumentalistika veel mitmesuguseid tutvustava või propageeriva sisuga ekraaniteoseid. Meie uuemast filmidokumentalistikast võib näiteks nimetada V. Parveli, H. Martinsoni filmi „Vabariigi sünd“ (TF). Ent huvitava materjali rakendamine selles on illustratiivne ja eklektiline, film toetub kogu oma raskusega vohavale diktoritekstile, mis halvab vaataja vastuvõtuvõimet.“

Tobro, V. (1969). Eesti tõsielufilm eile ja täna [filmidokumentalistikast]. Sirp ja Vasar, 18. juuli, lk 2-3.