Avaleht » Filmiliigid

Toorumi pojad (1989)

Hantide karupeied

Digitaalselt taastatud 2009

Dokumentaalfilm Kestus: 59:04

Mälestused

Filmimees Enn Säde meenutused filmiekspeditsioonidest Siberisse

Jõelaevukese nooreohtu kapten ja tüürimees ühes isikus (peale junga meekonnas kedagi ju polegi) on hädas. Augusti lõpus on Siberi väikeste jõgede veetase ohtlikult madal ja kinni me nüüd istume, kindlalt ja tükiks ajaks. Vool on siiski ütlemata tugev ja meie laevuke hakkab tasapisi kreeni vajuma, kas nüüd suisa külili, aga paar-kolmkümmend kraadi küll. Jõgi on Tromjegan, Obi lisajõgi Surgutist ülesvoolu, oleme oma teisel filmimatkal hantide  juurde üles võtma karupeiete rituaale. Peameheks Lennart Meri, aasta on 1988. Surguti jõesadamas tuleb meie kampa kohalik vanem mammi, ütleme – Marfa Petrovna, kes on nõus meile ekspeditsiooni ajaks kokaks hakkama. Sealsamas Obil seisab suurem praamikolakas, mille parda külge haakume, ja Marfa Petrovna juhtimisel ostame kaheks nädalaks vajaliku proviandi, sest jõelaevnike toidulaev-kauplus see ju ongi. Ja nüüd armetult leetseljakul kinni!  Noor laevamees hüüab raadios appi, sest ise siit minema ei saa – vint keerab vaid jõeliiva üles, Surgutist lubatakse uus laev saata, linna kultuuriosakonnas on meil vägevad toetajad. Kes siis Lennarti diplomaadioskusi ei tunne ...

Siinsed Siberi väikesed jõed on oh kui kiirakäärulised, liivased kaldad on valgemad kui parimates Vahemere randades, ainult et kogu aasta vältel nad „rändavad”, see tähendab – muudavad oma trassi. Laevameestel on küll  täpsed jõekaardid paarisajameetriste lõikude kaupa, aga needki on mõne kuu pärast ebatäpsed ja siin me nüüd olemegi. Uus laev olla tulekul, Marfa Petrovna teeb meile kena pruukosti, ehkki kreenis kambüüsis toimetamine on suur trikivärk, ja siis loivab jõekäänaku tagant aeglane praam, sõidab meile poordi ja lükkab tasapisi meid madalikult lahti! Varsti keerame järgmisele lisajõele Aganile, et väikesest Agani külast kartuleid osta  ja uut laeva järele oodata. Nii on raadios kokku lepitud. Küla nagu need omamoodi „sünteetilised”, käsu korras paika pandud metsatundra külad ikka: liivastel tanumatel kolavad sead, kilpidest kokku monteeritud barakid, jõevool sööb kõrget liivakallast ja kahest kaldapealsest majast on juba varisemishirmus välja kolitud. /---/

Loe edasi:
Lennarti „koduseks kõnnitud maailma” üles võtmas — Sirp
Säde, E. (2010). Lennarti "koduseks kõnnitud maailma" üles võtmas [meenutus aastast 1988, mil sõideti filmiseltskonnaga Siberi jõgedel ja filmiti hante Lennart Meri juhtimisel]. Sirp, 18. juuni.  


Enn Säde vahejutud "Hõimukalendris"

Handid 1

Meie filmiekspeditsioon hantide maile septembris 1985 kisub kohe alguses ohtlikult kreeni. Hantõ-Mansiiskis võtab meid vastu üpris ähmis Jeremei Aipin, handi kirjanik, kes ju Lennartile mõtte hantide karupeietest tegelikult pähe istutas. Mingi kohalik parteiboss olla keeldunud jõelaeva andmast ja üldse - parem kui te peiesid ei filmiks. Nüüd tean üht oblastikomitee lektori Tšuprovi ettekannet (1951) hantide ebausust ja karupeiete rahvamajanduslikust kahjulikkusest: "Nende päevade jooksul nad ju ei tööta! Tuleb kiiresti organiseerida kultuurne puhkus ideoloogiliselt väljapeetud tasemel." Noh, jälle peab Lennart minema diplomaatilisele tööle oblastikomiteesse, pikalt vestlema ja maandama "vürsti" proteste, ning laeva me saame. Teine halb enne ootab meid Tõltšinite suveleeri saabumisel - just nüüdsama on torm maha murdnud suure põlismänni otse suvemaja ukse ees. See ei saa head tähendada, vangutavad peielised pead. Tõesti, vana haiglane pereisa Tõltšin surebki õige pea pärast meie esimest ekspeditsiooni...

Õieti on need karupeied, mis nüüd käima lükatakse, Lennartile kolmandad filmida. 1969/1970 aasta filmis "Veelinnurahvas" küll puudutatakse põgusalt seda ürgset rituaali, ent toimingu kogu maagiline olemus ja ulatus jääb paraku avamata, filmitehnika on kehv, sünkroonheli pole. Üksnes paar lõiku pika filmi hantide peatükis. Tänanegi filming on ju ettevalmistus hoopis suuremaks tööks, sellest hoolimata võtame asja täie tõsidusega. Jälle probleemid valgusega, saame elektrit naftameeste praamilt, kaableid ei jätku. Lauljad tulevad kaugelt, mitmed toome ise oma laevukesega, piduriided selga, lapsed jätavad vääksumise. "Mälukoorem kui kohustus" - ja vanad mehed laulavad vanu lugulaule, mida pole siiani ei üles võetud ega helilindistatud. Nad mõistavad, miks me oleme siin, sest üles kirjutatud lood jäävad alles - need ammu aega tagasi surnud hantide hääled.

Handid 2

Lennart kirjutab filmi käsikirjas - "Kirjakunsti-eelsel ajal säilitas karupeiete rituaal suulise pärimuse hantide maailmakäsitusest, ta on selle väikerahva ajalooteaduse sisu." Ehk lihtsamalt - ..."kas siis selle rahva keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?" Kas suudame pisutki aidata? - ja me käivitame uue karupeiete filmi, mille tulemusena peab sündima tunnipikkune televisioonifilm ja 6- tunnine teadusfilm. Augustis 1988 oleme samas Tõltšinite suveleeris Agani lisajõel, meil on ohtralt 16 mm filmilinti ja kaks korralikku elektrigeneraatorit. Kõige tähtsam - me teame nüüd, kuidas rituaal kulgeb. Kõik on omavahel tuttavad, sööme üheskoos õues praetud kalu, filmirühma noorikud Reet ja Maie proovivad selga handi rahvariideid. Nagu suguvõsa kokkutulek! Aga valgetel kasetüvedel jõe kallastel on maapinnast meetri kõrgusel sirged määrdunud-mustad jooned - kevadel lõhkes ülesjõge naftatoru. Vähem kui kilomeeter siinsest elupaigast läks naftameeste käes taiga põlema, mustad söestunud tüükad on praegugi ähvardavalt püsti. "Suuri vaevu õnnestus oma meestega kustutada", kurdab Spiridon Tõltšin ja me ruttame tarre laulma ülijumal Toorumist ja tema pojast karust, hõimu esiisast ja jumalataride surmast ja pühast jõest... Emakaru peied kestavad neli, isakaru omad - viis päeva. Kolm aastat tagasi väsisid vanamehed ära ja meie filmi direktriss Ene saadeti mootorpaadiga naaberkülla märjukese järele - "lauluõli on vaja". Karupeietel ei tohi isegi viina lõhna karu lähedal olla, noh aga lauluõlina tohtis seda siiski pisut tarvitada. Direktriss saabus pimedas külmast värisedes, ilma pudelita, pood oli kinni. Naaberkülla on 110 kilomeetrit.

Handid 3

Takkajärele näib mulle, et Lennart tunneb ennast siin Siberis mõnikord Lönnrotina Karjalas Kalevala-runosid üles kirjutamas, selline veidi kõrvaltvaataja. Handi 88-aastane šamaan Ivan Sopotšin esitab omi pikki, teinekord väga pühasid lugulaule, keelt mõistmata jääme võttehetkel siin-seal abituks, "laulude müütiline sisu, väikese rahva maailmapilt ja selle võimsad poeetilised kujundid" (LM) tulevad alles kodus lahti muukida. Meie andunud abilistest, tõlk Grunjast ja kirjamees Aipinist pole enam asja, nad on tervenisti, pea ekstaatiliselt, läinud rituaali sisse, Aipin suisa müütiliseks Jeppõgiks kostümeerituna. Rehmavad vaid käega: "Pärast-pärast!" Õues mändide all taob Sopotšin trummi, nooremad tantsivad või maadlevad, lapsed kilkavad - me oleme lahustunud peieliste sekka, kaameraid ei märka juba ammu keegi.

Vanu lauljaid, kes kõiki rituaali lugusid veel mäletaksid, on hirmuäratavalt vähe järele jäänud. Isegi toosama parteilektor Tšuprov kirjutab 1951.a. oma õiendis: "Pole enam karupeiete lauljaid..." See on ju miskitmoodi liigutav kogemus, kui ürgsete kommete ja lugulaulude säilitamist, konserveerimist peavad ühtviisi oluliseks nii filmimehed kui rituaalis osalejad. Kõik on kaduv selles naftalõhnalises maailmas! Esimese, 1985. aasta ekspeditsiooni lõpp on veidi närviline: Surgutist läheb Eesti teedeehitajate tšarterlennuk Tallinnasse ja filmirühm peaks sellele peale jõudma. Meie jõelaevukesel kulub 400 kilomeetri läbimiseks mitu päeva, Lennart võtab kokku kogu oma diplomaatilise osavuse ja uurib, kas rituaali lõppu saaks veidi lühendada(!). Ja vana Tõltšin, keda me rohkem ei näegi, ütleb lause, mis kumiseb mu kõrvus maise teekonna lõpuni: "Miks te siis tulite, kui teil nii kiire on. Teie lähete, meie peame karuga edasi elama..."
Lennuk lahkub meieta.

Hõimukalender 2012 - 2013 (2011). [Lennart Meri filmiretkedest soome-ugri rahvaste juurde aastatel 1969–1988. Kalender on pühendatud Eesti filmi juubeliaastale]. Tallinn: MTÜ Fenno-Ugria Asutus.  

 


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm