Avaleht » Filmiliigid

Toorumi pojad (1989)

Hantide karupeied

Digitaalselt taastatud 2009

Dokumentaalfilm Kestus: 59:04

Huviinfo

Kavandatud teadusfilm

Jäädvustatud materjalist oli Lennart Meril pärast ”Toorumi poegade” valmimist kavas kokku panna umbes 6 tundi kestev teadusfilm. Selle teadusfilmi töömaterjal ootab tänini lõpuleviijaid.

ERR uudised, 02.02.2010: „Täna pärastlõunal avati rahvusringhäälingu filmiarhiivis Saksamaalt saabunud kastid Lennart Meri filmi «Toorumi pojad» materjalidega.

Enam kui 18 tunnist filmimaterjalist pidi Meril valmima mahukas teadusfilm, aga 1991. aastal Eesti ja maailmapoliitikas toimunud arengute tõttu pidi autor selle ettenägemata ajaks edasi lükkama, vahendas ERR Uudised «Aktuaalset kaamerat».

Mahuka teadusfilmi materjalid ootasid president Merit Saksamaal Göttingeni instituudis 20 aastat, aga ei jõudnud ära oodata. ERRi filmiarhiivi vastutav toimetaja Kadri Kanteri hinnangul on need filmilindid hindamatu väärtusega.

Eesti viljakaim helioperaator Enn Säde, keda Lennart Meri nimetas tihti oma kaasautoriks, võiks ekspeditsioonist hantide juurde rääkida lõputult.“
Lennart Meri filmimaterjal jõudis Saksamaalt Eestisse (2010). uudised.err.ee, 2. veebr, video  (20.01.2014).

Filmist kriitiku pilguga

Sulev Teinemaa: Mulluses dokumentalistikas on paar linateost autoritelt, kes teevad filme õige harva ning ainult nende omal kindlal teemal. Esiteks LENNART MERI "TOORUMI POJAD", mis jäädvustab hantide karupeiesid. Kui varasemad Meri filmid püüdsid teatud määral ikkagi mingit hüpoteesi tõestada, siis viimane töö on eelkõige ühe omapärase rituaali teaduslikult täpsne registreerimine. Hävimisohus oleva väikerahva probleemide missioonitundelise teadvustamise poolest meenutas "Toorumi pojad" mulle Werner Herzogi etnograafilisi filme. Sääraste teoste kultuuri- ja tunnetuslik väärtus on ääretult suur. Siinkohal võib mainida, et AGO RUUSI 1985. ja 1989. aastal filmitud materjalist mahrus vaid väike osa linastusvarianti ning töö valmis üksnes tänu Göttingeni Teadusfilmi Instutuudi toetusele.
Teinemaa, S. (1990). Iga hetk on kordumatu [kokkuvõte 1989. a. dokumentaalfilmidest ]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 28-32.

Montana ülikooli filmiosakonna õppejõud Ronald B. Tobias: „“Toorumi pojad“ (režissöör Lennart Meri) oli üks huvitavamaid nähtud filmidest ja tuletab meelde Ameerikaski tehtavaid visuaalantropoloogilisi töid. Mul on siiski kaks etteheidet. Esimene puudutab uue story järsku sissetoomist (karupeiete rituaali katkestamine looduse reostatuse teemaga, naftapuuraukude mõjust keskkonnale). Sõnum saastatusest on muidugi oluline, kuid see on teine teema, teine film, mida sissejätmise korral tuleks täiendada. Teiseks. Lõppstseen lennukis paistis olevat täiesti vastuolus eelnevaga, sellega, millest film kokkuvõttes kõneles — inimese suhtest looduse ja maaga.“
Tobias, R. B. (1990). Dokumentalistika okupatsiooni tingimustes. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 23-24.

Andres Laasik: „Viis tõsielufilmi tuletavad meelde aega, mil need tehti ja kui neil oli suur poliitiline tähendus. Rahvused ja nende esindajad kerkivad filmikaadrites teravalt esile oma individuaalsete piirjoontega, jäädvustatuna filmilindile kui fotograafiline reaalsus. Laulud-tantsud ja rahvarõivaste mustrid jutustavad neis filmides tuhandete aastate taguseid lugusid, filmikaadrist paistavad sügavad traditsioonid. Abstraktne teooria olendist nimega Homo sovieticus muutub selle kõrval haledaks.“
Laasik, A. (2009). Lennart Meri jäädvustatu on rohkem kui film [DVD-plaadina ilmunud koguteose „Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” ilmumise puhul]. Eesti Päevaleht, 4. apr.  

Enn Säde Lennart Meri filmide taastamisest

Oktoobris 2002 on Soome estofiilid kutsunud Lennart Meri ja Helle Meri ning kaaskonna (Rein Maran, Enn Säde) Kuusamosse, et mingil moel tähistada „Linnutee tuulte” siin kandis filmimise 25. aastapäeva. Tore üritus, Lennart ja Helle pannakse elama samasse hotelli, kus olime veerand sajandit tagasi kostilised; suures Kuusamo linnahallis läheb vana film jooksma. Ja siis, püüne peale kutsutud, teatab Lennart äkki, et see film on kehvakene ja ta plaanib sellega midagi ette võtta. Et ümbermontaaž või midagi sinnapoole. Õieti peaks siia küsimärgi panema, sest meie Maraniga kuuleme sellest ideest seal Kuusamo laval esimest korda. Üks neid kuulsaid Lennarti hetkeimprovisatsioone? Veidi hiljem astub meie juurde nuttev soome vanaproua — herra presidentti, ärge jumala pärast seda ja muid oma filme puutuge! Olen õpetaja ja nad on kõik need aastad olnud mul asendamatute õppematerjalidena kooliprogrammis sees...

Aga ei! Ühel tulikuumal juulipäeval 2003 istume Ago Ruusiga Viimsis Lennarti koduneemel kadakate vahel, Helle toob külma vett. Ja Lennart hakkab nüüd uuesti lahti seletama mullust ideed kõikide oma filmide ümbertegemisest, tegelikult ühe uue „suure” filmi kokkumonteerimisest. Lähen parinal põlema, Toomas Hiio on vähe kõhkvel — kas nii sobib kõnelda ekspresidendiga? Küllap ma räägin seal filmist kui oma aja lapsest ja sellest, et nii suurt tööd ei saa teha põlve otsas, samas aimates, kuidas kõik venima hakkaks... Aga Lennart lisab meelerahus, et kõik peaks prantsuse ja saksa keeles valmis olema septembrikuuks, kui ta läheb Šveitsi loenguid pidama. Noh, see ei olnud enam see hetk, mil kogu presidendi kantselei haaras talgute korras tööst ja nii edasi...

Igatahes kestab neemepealne ajurünnak tubli kolm ja pool tundi ja siis me taganeme. Kuid märk on justament seal kadakate vahel maha pandud. 2003. aasta juulist alates võime rääkida Lennarti filmide taastamisest. Esiotsa vaid paberite ja bürokraatia tasemel: muukeelsed tõlked, rahvusvahelised lepingud, hüpoteetilised eelarved. Ise hakkan tasapisi otsima kõigi viie filmi helilintide originaale. Olime omal ajal jõudnud teha mitmest Lennarti filmist ka vene- ja soomekeelsed versioonid, nüüd tekivad teatavad raskused nende leidmisel ja kopeerimisel. Ja lepingud! „Linnutee tuuled” (1977) on ju koostööfilm Soome Mainos-TVga, Tallinnfilmi arhiivis seda lepingut ei ole. Lennarti abiline Kaarel leiab küll sealsest arhiivist lepingu ja teeb sellest koopia, kuid president keelab seda välja anda — „Nõukogude Liitu enam ei eksisteeri, kuidas on toonaste kokkulepetega?” Asi hakkab lonkama, ja siis saan Lennartilt tõsise kirja:
Viimane etnograafiline film ühendaks uue lugejatekstiga filmid „Veelinnurahvas”, „Linnutee tuuled”, „Kaleva hääled”, „Toorumi pojad” ja „Šamaan”. Filmi tööpealkirjaks on „Mis oli fassaadi taga”. Film lähtub kahest vaatepunktist: selgitab sõnas, pildis ja muusikas soome-ugri ja samojeedi traditsioonilist kultuuri ja selgitab nõukogude filmijuhtide poolt dikteeritud kitsendusi, mis keelasid traditsioonilise kultuuri näitamist ja nõudsid rasketööstuse, kollektiivse põllumajanduse ja elektrifitseerimise näitamist. Loetletud filmid tuleb kokku monteerida, paiguti lühendada, minimaalselt täiendada filmijääkidega, mis omal ajal jäid kasutamata... Oleksin tänulik, kui leiate mahti teatada, millise päeva võite pärast 6. oktoobrit sellele üritusele ohverdada. Peaksime vanu filme vaatama ja mälestusi vahetama, ka uue filmi järjestust arutama. Tervitades Lennart Meri. Neemel, 1. septembril 2003.

Sama kirja on saanud ka Ago Ruus ja Rein Maran. Mis ma siin ikka keerutan — me deserteerume ja ei lähe Lennarti juurde. Ta helistab mulle ja Ago Ruusile, peab nõu „Veelinnurahva” ebaõnnestunud etnogeneesi kaardi muutmise üle ja kinnitab, et uut teksti ta uuele filmile paraku ei jõudvat kirjutada. Marsin Tallinnfilmi ja panen taastamistöödele pidurid peale. Nüüd selgub — pikaks viieks aastaks.

Uus peatükk nende mingil moel ju klassikaks saanud filmide päästmisel läheb lahti kevadel 2008, mil me mõistame, et Lennarti 80. juubelisünnipäev läheneb üsna suurte sammudega. Paraku — vahepeal on „Lennarti hing läinud kulgema sinna soomeugrilaste hingedemaale — Linnuteele”, nagu kenasti meenutab Rein Maran.

Loe edasi:
lennart meri filmide taastamisest - Teater. Muusika. Kino
Säde, E. (2009). Lennart Meri filmide taastamisest. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 88-94. 

Lennart Meri etnoloogiliste filmide restaureerimise probleemidest

Kristiina Davidjants Lennart Meri etnoloogiliste filmide restaureerimise probleemidest 2008. aastal: omandisuhted ei lase Meri filme taastada

•• Tallinnfilm on üks võimalikest osapooltest, kes plaanib lähitulevikus Eesti Film 100 egiidi all asuda Lennart Meri dokumentaalfilmide restaureerimise juurde.

•• Hetkel pole veel kahjuks päris selged osa filmide omandi-õigused, kuna Lennart Meri antropoloogilised dokumentraal-filmid toodeti omal ajal koostöös soome ja ungari produtsentidega.

•• Kuna lahenduse otsimine segasele situatsioonile võib võtta omajagu aega, ei taha Tallinnfilm hetkel mingeid tärmineid lubada ega lubadusi anda, kuid ideaaljuhul jõuavad Lennart Meri filmid taastatud kujul DVD-le märtsiks 2009, mil tähistatakse tema 80. sünniaastapäeva.

•• Lennart Meri olulisemad dokumentaalfilmid: “Veelinnurahvas” (1970), “Linnutee tuuled” (1977), “Kaleva hääled” (1986), “Toorumi pojad” (1989), “Šamaan” (1997)

Davidjants, K. (2008). Vanad Eesti filmid ärkavad elule [Lennart Meri etnoloogiliste filmide restaureerimise probleemidest]. Eesti Päevaleht, 26. veebr, lk 14. 

Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia

2009. a DVD-plaadina ilmunud koguteosesse „Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” kuulub viis dokumentaalfilmi:  “Veelinnurahvas” (1970), “Linnutee tuuled” (1977), “Kaleva hääled” (1986), “Toorumi pojad” (1989), “Šamaan” (1997)

2014: Valminud on “Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” uus ja täiendatud väljaanne 

Hõimupäevade eel, 9. oktoobril esitletakse uut DVD-kogumikku Lennart Meri dokumentaalfilmidega Solarise keskuse Apollo raamatupoes ja kinos Artis. Kolmel DVD-l on seitse dokumentaalfilmi aastatest 1970-2011, kokku kaheksas keeleversioonis.

„Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia“, ladinakeelse pealkirjaga „Encyclopaedia cinematographica gentium fenno-ugricarum“ uus ja täiendatud väljaanne sisaldab seitset dokumentaalfilmi, mis on valminud aastatel 1970-2011.

Esimesel DVD-l on Tallinnfilmis toodetud „Veelinnurahvas“ (1970), „Linnutee tuuled“ (1977) ning „Linnutee tuultest“ esialgu välja jäänud materjalist hiljem kokku monteeritud „Šamaan“ (1997). Teisel plaadil on Eesti Telefilmis valminud „Kaleva hääled“ (1985) ja „Toorumi pojad“ (1989), kolmandal dokumentaalfilmid „Liivlaste lood“ (rež. Enn Säde, Eesti Telefilm 1991), „Tantsud Linnuteele“ (rež. Jaak Lõhmus, Estinfilm 2011) ja Lennart Meri filmirännakute fotoalbum.

Filmid on varustatud tõlgetega soome, ungari, inglise, saksa, prantsuse, vene ja eesti keelde, „Liivlaste lood“ on ka liivikeelse versioonina. Lisaks filmidele kaasneb kogumikuga eesti- ja ingliskeelne buklett põhjaliku infoga seitsme filmi kohta, samuti kirjutised Rein Maranilt, Enn Sädelt, Tõnu Seilenthalilt ja Jaan Kaplinskilt.

„Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia“ esimene väljaanne ilmus 2009. aastal. Filmid digiteeriti ja restaureeriti programmi „Eesti film 100“ raames Lennart Meri 80. sünniaastapäevaks. Esimeses väljaandes olid filmid tõlgitud eesti, inglise, vene ja soome keelde. Lennart Meri filmid taastasid ja DVD-kogumiku andsid välja Eesti Filmi Instituut, Eesti Rahvusringhääling, Lennart Meri Euroopa Sihtasutus ja Estinfilm.

Uut DVD-kogumikku Lennart Meri dokumentaalfilmidega tutvustavad Solarise keskuse Apollo raamatupoes 9. oktoobril kell 15 Jaak Lõhmus ja Enn Säde. Pidulik esitlus toimub kell 16 kinos Artis.

Filmientsüklopeediat saab osta Eesti Rahvusringhäälingu videopoest pood.err.ee ja kõigist hästivarustatud raamatu- ja plaadipoodidest alates 10. oktoobrist.
Valminud on “Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” uus ja täiendatud väljaanne  (2014). kultuur.err.ee, 9. okt.

Hõimukalender ja film

Aado Lintrop: Viimane suur, raske ja paljude piltidega kalender ongi koostatud 2012. ja 2013. aastaks. Eemalt vaadates väga pilkupüüdev trükis. Eriliseks teeb selle ka teema, sest seekord ei illustreeri kalendrilehed hõimurahvaste kultuure rahvaluulekoguja või etnoloogi vaatenurgast, vaid võimaldavad osa saada Lennart Mere filmide maailmast. Kalendri rikkalik pildimaterjal (lugesin kokku 226 fotot ja filmivõtet) pärineb filmimatkade ajast ja näitab lisaks hõimlaste eluolule ka filmitegijate tööd ja liikumisviise. Igal leheküljel on seinakalendri kohta palju väikeses kirjas teksti, mida ülesriputatud meetrikõrguse kalendri ees seistes on üsna ebamugav lugeda, aga kui see lauale laotada, saab sisuni tungida vaid seistes ja lehe kohale kummardades. Sellest on päris kahju, sest Enn Säde kirjutatud jutt on ladus ja sisukas ning väärib paremaid lugemisvõimalusi. Osa fotosidki on lehe suurt formaati arvestades pisut väikesed.

Mul on kalender juba üle kahe kuu kodus olnud, siiski avastan sealt igal vaatamisel uusi detaile. Alles neid ridu kirjutades märkasin piltide nurkades vaevunähtavaid numbreid. Et olen ise mitmetel reisidel osalenud, otsin hoolega tuttavaid paiku ja inimesi, ka noort ennast on päris huvitav seni nägemata piltidel kohata. Siiski jõudis kalender paar nädalat seinal rippuda, enne kui märkasin tänavuse jaanuarikuu lehe ülaservas väikest ja üsna tumedat pilti, kus istun An-2 ehk Metsavahi salongis koos Rein Marani ja Lennart Merega. Mäletan päris hästi toda lendamist Norilskist Ust-Avami 1977. aasta juulis, eriti seetõttu, et olin väga õnnelik võimaluse üle kaasas olla. Meil oli ühes suur hunnik seda kraami, mida Enn Säde kalendris „kergeks kaasaskantavaks” filmikolaks nimetab, kuid vesilennuki kandevõime oli nii väike, et üks mees kuuest pidi linna maha jääma. Võib-olla just seetõttu, et Lennart otsustas maha jätta filmi direktori, sai minust hiljem šamanismi uurija. Sest olime tookord teel nganassaani šamaani poole. Mäletan, et lennu ajal filmis Rein Maran piloodikabiini avatud aknast kalli välismaise lainurkobjektiiviga tundravaateid. Objektiiv oli igaks juhuks, peamiselt vist enese rahustamiseks, paelaga kaamera külge seotud, et tugev tuul seda ära ei saaks rebida.“ /---/

Loe edasi:
Hõimukalender ja film — Sirp
Lintrop, A. (2012). Hõimukalender ja film. Sirp, 2. märts.

Lennart Meri filmirännakute näitus

Välisministeeriumi ja välisesinduste abiga esitletakse septembris 2014 Genfis ja New Yorgis Fenno-Ugria Asutuse poolt koostatud näitust "Veelinnurahvas. Lennart Meri filmirännakud 1969–1988"

15.–26. septembrini esitletakse näitust New Yorgis ÜRO peahoones ÜRO peaassamblee ja põlisrahvaste maailmakonverentsi ajal. Pidulik vastuvõtt, kus tervitussõnad ütleb Eesti president Toomas Hendrik Ilves, leiab aset 22. septembril, sissepääsuks on vajalik eelregistreerimine.

Näitus põhineb filmiekspeditsioonidel üles võetud fotomaterjalil, mille kõrvalt saab lugeda nelja Lennart Meri filmi helirežissööri ning "Toorumi poegade" kaasrežissööri Enn Säde meenutusi. Väljapaneku kujundas kunstnik Peeter Laurits. Näitusekülastajal on võimalik vaadata ka Lennart Meri filme. /---/

Ingliskeelne variant näitusest valmis 2012. aastal Ungaris toimunud soome-ugri 6. maailmakongressiks. Seda on hiljem eksponeeritud Ungaris Budapestis asuvas riigi etnograafiamuuseumis ja Szegedis, Soomes Helsingis, Iirimaal Corkis ja Saksamaal Greifswaldi ülikoolis.  
Näituse eestikeelse versiooniga saab kuni oktoobri lõpuni tutvuda Pärnu muuseumis.
Lennart Meri filmirännakute näitus on Genfis ja New Yorgis (2014). MTÜ Fenno-Ugria Asutus, 12. sept.  

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm