Pärnu - mure ja häbi? (1988)

Enn Säde meenutab filmivõtteid Pärnus:

„Muuda lugu ja sa muudad maailma,” ütleb kirjanik. Ja me tulemegi Hansuga [Hans Roosipuu – toim] 1988. aastal veel kord Pärnusse, sest alati on mingi lugu, igas asjas on olemas lugu. Aga Pärnuga on toona lood hullud: hoolimata suhteliselt uuest veepuhastusjaamast Vana-Pärnus on tööle jäänud väga palju  solgitorusid, mis otse jõkke ja merre lähevad. Kuid need on merevee nii tuksi keeranud, et supelrand suletakse. Ja aasta on põnev – sinimustvalged lehvivad, mõnusad rahvakoosolekud Lenini „suure pea” juures Kalevi tänaval, kus selges eesti keeles nõutakse sõjaväelennuvälja  sulgemist. Hans operaatorina käivitub nüüd kiiresti, sest kroonikakirjutajad me ju oleme ning jalad-maast-lahti tunne on isegi filmimehi vallanud!

Jüri Tenson, Pärnu veeuurija, tuleb konsultandiks ning on ehmatusest sõnatu, kui filmime puhast piima meierei suurest jahutusveetorust jõkke voolavat, rasvalaigud jahedas vees keerlemas: „See ei saa võimalik olla!” Kalakombinaadi all jõel pulbitseb kalarasv veepinnale otsekui naftaallikas, Hans ei saa kaamerat stopatud, hasartne poiss ju, teadagi. Lugu läheb kriminaalseks, aga stuudio on andnud filmile „Pärnu – mure ja häbi?” vaid 20 minutit ekraaniaega. Mida võtta, mida jätta?

Agentuurallikatelt - he-hee -, saan salastatud kaardi kõikide solgitorudega, mis jõkke-merre otsevooluna lähevad, neid tuleb oma 180 tükki, aga aselinnapea Rein Kase jutule ei pääse kuidagi. Kui mu mälu alt ei vea, oli Rein Kask kalakombinaadi - Pärnu peareostaja - peainsener... Pika puiklemise järel oleme lõpuks tema kabinetis ja kuuleme: „Kahjuks mul ei ole nende valupunktide kaarti...” Mingi lapseliku ülemeelikusega rullin tolle kaardi lahti: „Äkki vaataks siiski?” Silmanurgast näen Hansu laia irvitust kaamera taga ja vannun tulist kurja, et meil nii vähe filmi on. Mingi tobeda eestiaegse moraali ajel lõikan lõppmontaažis aselinnapea kokutamised-puterdamised välja. Ütle mulle, miks?

Vahepeal on sõjaväelennuväljal olnud suuri sündmusi, mida me kätte ei saa. Lennukite jääkkütus lastakse kohalikku ojja ja kui see otsaga Sauga jõkke on jõudmas, paneb keegi soldatist tarkpea selle põlema. Sünkmust tossupilv otsekui Iraagi sõjas. Mõni aeg hiljem sõidame Jüri Tensoni kaatriga tolle oja suudmest sisse, põlenud pajud on tontlikud. Hans filmib, oleme kõhkvel ja ootame valvepatrullide lõugamisi. Poisikesepõlves oli see paik Sauga mõisa juures meie meelisujumiskoht. Nüüd haiseb vastikult põlenud nafta  järele, veepinnal virvendab õlijas kile. Lennuväljalugusid kuuleme ühelt Pärnu miilitsamehest keskkonnainspektorilt Vilpsaarelt, kes tuleb täies mundris meile poseerima, kui oleme Valgeranna plaažil postid maasse kaevanud, okastraadi ette tõmmanud ja reostatud ranna sedamoodi „sulgenud”. Linnavalitsusega kooskõlastamata.

Üks lugu jääb veel võtmata. KEKi taga, raba ääres on militaarlennuvälja kütusejaam, raudteetsisternidest läheb lennukikütus torude kaudu otse lennuväljale. Ühel kenal päeval on pump küll käima pandud, aga ürgvene kombel on toru kusagil läbi roostetanud. Nii on varsti KEKi juures asuv kraav kallist lennukikütust täis. Kui sellest kuulen, kargan autosse. Jah, tõesti üks järelkäruga Žiguli ja mitu bensiinivaati, isa ja poeg ammutavad täies rahus ämbritega väärtuslikku keskküttematerjali...

Hotellis Hansu pole, olevat sõitnud Tallinnasse oma koera sundsüstimisele, laetud kaamera on siin, aga mulle toa võtit ei anta, saanuksin ise filmitud. Mõned asjad ju kukuvad nii välja, nagu nad kukuvad, aga see pole sellal just väga lohutav mõte.

Tunnistan, et mõistlikum olnuks muidugi vanaduspõlve tarbeks raha kõrvale panna. Aga meie kolleeg Roosipuuga eelistame koguda mälestusi.“
Säde, E. (2010). Suhtlemisnäljas mälutreenijad [meenutused kolleeg Hans Roosipuust, pikemalt keskkonna teemadega seotud "Pärnu - mure ja häbi" (1988)  filmimisest]. Sirp, 3. sept, lk 18-19.