Pärnu - mure ja häbi? (1988)

Tootmine

Tootmisperiood 11.07. - 25.11.1988

25.11.1988 - võtab Tallinnfilmi direktsioon filmi "Pärnu mure ja häbi?" vastu.

Linastusluba

15.12.1988 - Eesti NSV Riikliku Kultuurikomitee kinorepertuaari täievolilise kontrolli T. Naumova käskkiri nr 86/88: Populaarteaduslikku filmi "Pärnu mure ja häbi?" lubatakse demonstreerida ENSV piires tähtajatult.  

19.01.1989 - NSVL Riikliku Kinematograafia Komitee repertuaari kontrolli osakonna ülema V. Malõševi antud linastusluba nr 3101389: Populaarteaduslikku filmi "Pärnu mure ja häbi?" (Пярну - горе и позор?) lubatakse demonstreerida NSV Liidu piires igasugusele auditooriumile tähtajatult.  

Allikad:
Filmiarhiiv: Filmitoimik 4463
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.2771; ERA.R-1707.2.349

Filmist ajakirjanduses

31.01.1989 viibis Tallinnas tutvumaks Eesti dokumentaalfilmiga FIRPRESCI peasekretär, Müncheni rahvusvahelise filmifestivali üks peaorganisaatoreid, filmikriitik Klaus Eder, kes viibis Nõukogude Liidus Leningradi rahvusvahelise dokumentaalfilmide festivali "Läkitus inimesele" külalisena. Programmis oli ka "Pärnu mure ja häbi?".

15.-16.02.1989 vaadati Kinomajas «Tallinnfilmi» ja «Eesti Telefilmi» dokumentaalfilme, sh Enn Säde populaarteaduslikku filmi «Pärnu — mure ja häbi?» Pärnu jõe- ja merevee katastroofilisest seisundist, ka linnaehituslikest möödalaskmistest seotult ökoloogiaprobleemidega. /---/ Programmi kommenteeris Tallinnfilmi dokumentaalfilmide peatoimetaja Jüri Škubel. 17.02 toimus arutelu, kus põhiettekande tegi Valgevene filmiteadlane, kunstiteaduste doktor Olga Netšai.
Kinomajas 1989. Kinoliidu ja Tallinnfilmi valikbibliograafiast.

Maris Balbat dokumentaalfilmide valikprogrammi arutelust: „Kaasettekandja Tiina Lokk püüdis vastata küsimustele, kas Eesti dokumentalistikas on 1988. aastal toimunud murrang. Ta tõdes, et 20 aastat paigal tammunud Nõukogude dokumentaalfilm on paaril viimasel aastal paigalt võtnud, Eesti dokumentalistikale järele jõudnud ning kohati meist möödagi läinud. Üleliiduliselt äratame praegu tähelepanu pigem sellega, mida stagnaajal tegime, kui sellega, mida praegu teeme. Meie 1988. aasta filmides on märgata temaatilist laienemist, aktsentide muutumist seoses administratiivse ohjadelõdvenemisega (mida naudib eriti telefilm), kunstimetodoloogiliselt on aga kõik samaks jäänud, vormieksperimente ei toimu. /---/
Enn Säde «Pärnu — mure ja häbi?» on hea, klassikaliselt tehtud populaarteaduslik film, milles järeldused tulenevad loogiliselt näidatust. Filmi valu laieneb kogu Eestile, kaugemalegi.“
Balbat, M. (1989). Draakoni aasta filmid [1988. a dokumentaalfilmide arutelu]. Sirp ja Vasar, 3. märts, lk 7.

2.-5.04.1989 toimus Moskvas üleliiduline konverents "Teadusfilm - 1988 - uus mõtteviis, uued kujundid". Konverentsist võttis osa Rein Maran, näidati Eesti filme " Ilvese lugu" ja "Pärnu mure ja häbi?".

Tiina Lokk: „Inimene ja loodus, inimene ja progress. Eestimaa ja ökoloogiline katastroof on dramaturgiliseks keskmeks filmides «Pärnu — mure ja häbi!?» (E. Säde), «Kuidas elad, Virumaa?» ja «Lahkumine Borodinist» (P. Tooming) ning «Ilves» (R. Maran). Enn Säde töö on tehtud klassikalise populaarteadusliku filmi skeemi järgi. Tänu täpselt läbimõeldud, teravale publitsistlikule tekstile ja pildile joonistub konkreetselt Pärnu situatsiooni kaudu sisuliselt välja terve Eestimaa keskkonna probleemidega seonduv mure ja häbi.“
Lokk, T. (1989). Eesti tõsielufilmi suundumustest. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 57-64.

Grete Naaber: „Oleme me kõik koos hulluks läinud? Mingi viimsepäeva-hasardiga kerkivad tehased, üks allub Tallinnale, teine Riiale, kolmas Moskvale ... Kuurort parasiteerib linnarahva arvel - masohhistlikult lööme üles üha uusi halle karpe --- Stopp! Kuressaare rand reostatud! Haapsalu rand reostatud! Pärnu rand reostatud! Kas kollektiivne hullumeelsus? Jaa. Ökoloogiliselt ebaeetilise majanduse juhtimise tulemus.
Judinad jooksevad üle selja. Vaatad, imestad, ehmud Enn Säde filmi "Pärnu — mure ja häbi?" vaadates, kananahk käsivartel. 160 saasteallikat Pärnus!? Aga kui õnnestub palju kõneks olnud puhastusseadmed nõnda töösse saada kui peab, siis ... siis jookseb ikkagi veel pool meie kuurortlinna "heast-paremast" endiselt merre.
INIMENE, MIS SA TEINUD OLED?  /---/
Tule, püüa korrakski ära vaadata Enn Säde film. On ju sinulgi vaja mõtlema hakata. Ja teada saada, kui hulluks me tegelikult läinud oleme. Hakkad sinagi endalt küsima - m i s  s a a b  m e i e  l a s t e s t  j a  l a s t e l a s t e s t?“
Naaber, G. (1989). "Oleme me kõik koos hulluks läinud?" [Enn Säde filmist "Pärnu – mure ja häbi?"]. Pärnu Postimees, 2. veeb.

Eila Sarkama-Voigt: „Pärnu - murhe ja häpeä (mure ja häbi) dokumentin tekijä Enn Säde häpeä, että hänen ohjelmansa näytetään Suomen televisiossa. Hänen täytyy levitää likainen asia maailmalle.
Kyseesä on Viron Rivieraksi kutsutun Pärnun vesien saastuminen. /---/ Ohjelman tekijää täytyy kiittää rehellisuutestä. Kun vastaavanlainen ohjelma tehtiin suomalaisin voimin Terijoesta, toimittaja ei olisi halunnut lehdistön kertovan rannan uimakelvottomuudesta.“
Sarkama-Voigt, Eila. (1989). Pärnun Riviera on Viron häbea [Soome televisoonis suurte raskustega läbi läinud filmi "Pärnu – mure ja häbi?" eeltutvustus]. Katso, aug.

Artikkel ajalehest Kansan Lehti: „Televisiossa on esitetty muutama tosi hyvä eestiläisiä dokumentteja, kuten maanantai-iltana Pärnun joen ja lahden saastuimisesta. Ohjelmat on tehty taidolla, järjellä ja sydamellä. Niihin katsoja tempautuu mukaan ja eläytyy helposti. Nähdyt, ruusun arvoiset ohjelmat osoittavat kaiken glastostinkin huomioon ottaen tekijöidensä rohkeutta ja tutkiva otetta.
Kiitos tähänastisesta!  Odotamme suurella kiinnostuksella jatkoa.“
Kiitos! (1989). [Filmist "Pärnu – mure ja häbi]. Kansan Lehti, 23. aug.

Jussi Harmaala: „Pärnu-dokumentin sponsorina ei ole ainakaan Inturisti, siksi sünkan kuvan se kaupungin kuuluisan uimarannan vedesta antaa. Enn Säde sanookin dokumentin alussa olevassa Risto-Olavi Koskisen haastattelussa, että häntä oikeastaan hävetää, että filmi esitetään Suomen televisiossa. /---/
Tuloksena on ollut, että kylpijät uivat, jos uskaltavat, nykyään suorastaan ulosteiden seassa. Dokumentti onkin järkyttäva kuvaus viranomaisten salailusta ja välinpidämättömyydestä. Nyt asioista puhutaan ja yritetään jopa rakentaa puhdistimia, mutta dokumentti kysyy, onko jo liian myöhäistä. Toivottavasti ei, että vielä voisi mennä lomailemään yhdelle Itämeren upeimmista rannoista kauniiseen  Pärnun puistokaupunkiin.“
Harmaala, Jussi. (1989). Saastekaupunki [lugu filmist "Pärnu – mure ja häbi?", kus ajakirjanik möönab, et selle filmi sponsor pole paraku Inturist...]. Turun Sanomat, 21. aug.

Pärnu Muuseumis: „Pühapäeva pärastlõunal keskendume dokumentaalfilmile "Pärnu - mure ja häbi?" (1988), tänaseks ilmselgelt juba "ajaloolise" väärtusega film-plakat sinimustvalgest suvest Pärnus ja solgitorudest ning koli-bakteritest ujumiseks suletud merevees.“
Tähelepanu! Kaamera! Fookuses Enn Säde (2012). [Kohtumine Enn Sädega, vaadatakse dokumentaalfilmi "Pärnu – mure ja häbi?" (1988)]. Pärnu Muuseum, 2. dets.
http://kultuur.parnu.ee/suendmuse-detailid/?tx_asyseventcal_pi2[eventUid]=10247   (5.04.2016).

Tagasivaade filmis kajastatud Pärnu protestimiitingule

Protestimiiting Pärnu keskkonnareostuse vastu (Pärnus 14.07.1988)

Teet Roosaar: „Veerand sajandit tagasi võtsid pärnakad Raekojas võimu.
1988. aasta suve hakul muutusid inimesed tasapisi julgemaks ning Eestis ja Pärnumaal algas miitingute laine. Pärnus oli neist esimene 14. juulil Rüütli platsil tollase Lenini ausamba juures Eesti rohelise liikumise Pärnu rühma (juhtis Uno Suits) korraldatud miiting, kus nõuti sõjaväelennuvälja Pärnust väljaviimist. Rahva meeleolud sundisid võimuorganeid järeleandmistele.“
Roosaar, T. (2014). Veerand sajandit tagasi võtsid pärnakad Raekojas võimu. Pärnu Postimees, 6 dets.