Maestro (1985)

Filmi valmimine

Eelettevalmistus: 19.02. - 25.02.1968
Ettevalmistusperiood: 01.08. - 08.08.1985
Tootmine: 09.08. - 02.10.1985
Filmi üleandmine: 3. oktoober 1985
Venekeelne dublaaž: 19.12. - 27.12.1985
Filmi maksumus: 14 286 rubla

Linastusluba nr MB-09438 väljastati filmile 17.10.1985: filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele tähtajaga 31.12.1987.
Allikas: ERA.R-1707.1.2446: Dokumentaalfilmi "Maestro" lepingud, aktid, eelarve, kalkulatsioonid.

Filmist ajakirjanduses                          .

Näeme „Maestros“ midagi, mida parema termini puudumisel nimetaksin tegelikuks kinoks. Tegelikus kinos, vastandina konstrueeritud ehk butafoorsele, ei tähtsustata vormist tulenevatel kaalutlustel üle isiksuse seisukohalt ebaolulisi seiku, seal ei suruta vaatajale peale autoripositsiooni, autorid ei ürita upitada ennast filmikangelaste arvel ega nende läbi. Eepilise lähenemise all võiks ositi mõista taotlust müüte vahendada, mitte neid paljastada ega luua. Sest müüdidki ei ürita eriti maailma muuta, vaid seletada. Nõnda võiks vahel filmitegemisegi eesmärke olla maailma vahendamine, mitte selle muutmine. Ehk teisisõnu — ilmaparandamine vahendamise läbi, kui just muudmoodi kuidagi ei saa. Vahendada tähendab mõista.

Eks olegi mõtet müütiliselt läheneda müüdi kangelastele. Kaheldamatult kuulub Ernesaks viimaste kilda, rahvas ise ju kutsub teda laulutaadiks ehk lauluisaks. Müütiline lähenemine võimaldab loobuda otsimast probleemi ning ühtlasi loobuda kasutamast elavaid pilte varasematest aegadest, sest müüdi kangelane ei vanane. Meie lauluisa Ernesaksa mõjuväljas on terve põlvkond inimesi vahetunud ja uus pealegi kasvanud. Ernesaks on ja jääb lauluisaks, sest lauluisa taassünnib laulu läbi. Nõndasamuti on läänemeresoomlaste Väinämöinengi laulaja iänikuinen.

Siinkirjutajale tuli lõplik selgus, et tegemist on müütilise kino müütilise kangelasega, kui ekraanil Ernesaksa lumivalgete õhuliste juuste piiramise stseeni jälgisin. Kui abikaasa piirab asjatundlikult ja ettevaatlikult Ernesaksa pead, siis pole see mitte lihtsalt juuste pügamine, vaid lauluisa juustepärja piiramine. Mis on müütiline ja maagiline tegevus, mille võib usaldada üksnes usaldatava naise kätesse, sest mehe elujõud peitub mehe juustes. /---/

Lauluisast tehtud filmis ei saa mööda vaadata muudestki näivalt tavalistest, aga müütilise seltskonna puhul meie jaoks ometi tähenduslikest seikadest. Müütilise lähenemise korral omandab erilise tähenduse müütiliste tegelaste iga pisim liigutus, toimetus, salamusigi, mida olgu aega antud jälgida. «Maestro» filmis ei ole õnneks kiirustatud kasutama montaažinippe, seda tavapärast ilmetule materjalile loodetavat ilmet andvat välist rütmi, mis seisneb plaanide lõikamises süsteemi järgi „kiire-kiire-aeglane“ või otse vastupidi või mingit muud teist-kolmandat moodi.

Müütilise ilma maagiliste toimingute hulka kuuluvad samuti laulupeole valmistuva lauluisa kaasa ehtimine ja vöötamine, mille juures abistab lauluisa ise. Vöötamine on igivana maagiline  toiming, mille eesmärgiks kinnitada, hoida, siduda elujõudu. Meie esiemad vöötasid end õhtul magamaminekukski. Liivi kirivöödelt oskab Tõnis Vint välja lugeda mitmeid salateadmisi. Omaaegse siduva kaitsva vöö asemele on tänasel päeval osaliselt astunud sõrmus.

Mis puutub ehtimisse, siis on täiesti mõistetav lauluisa torisemine kaasale kõrvarõngaste kinnitamise juures, sest tõepoolest, kõrvarõngad ei kuulu kohalikus traditsioonis Päevatütre,  kellest saab ilmasepa ehik lauljast looja tuline kuldne kaasa, iluehete sekka. Ilualtar näib nõudvat oma osa. Ehtimine (varemini ehitamine: Päevatütart ehtides saab päike ehitatud) on omal ajal olnud ohverdamine ehk  lepitamine.

Kuigi omaaegne müütiline ilmapilt on kadunud, võib Ernesaksale toetudes väita, et müüdid elavad meie keskel edasi, tõsi küll, mõnevõrra teisenenud kujul ja tähenduses. Müütide vahendajaks on saanud mõnel heal juhul filmgi.

Nii võib hetkeks ebaoluliste seikade seas kiirustamises peatuda ja rahulikult  paarikümneks minutiks süveneda otsekui tavalisse, aga siiski rahva enda poolt üleloomulikku kõrgusse tõstetud ilma, kuhu pääs vaid pühendatuile. Meie saame sinna siseneda tänu „Maestro“ filmi autorite järjekindlusele hoiduda sisseharjunud-sisseharjutatud vaate- ja võttenurkadest, klišeedest, formaalsetest põhjustest johtuvalt tähtsaiks peetavaist asjaoludest ja olukordadest. Ernesaksa puhul tuleksid tavapärase lähenemise korral kõne all sellised aspektid nagu: Ernesaks — sotsialistliku töö kangelane, Ernesaks — Lenini preemia laureaat, Ernesaks — Tallinna aukodanik, Ernesaks — laulupeo aujuht... Mille sissetoomine tooks omakorda kaasa ammu teada-tuntud esindusfunktsioonide kajastamise, mistõttu jääks kõrvaliseks lauluisa müütiline olemus.

Müütilist lauluisa iseloomustab eriti loomulikult tema ühtekuuluvus loodusega, millele osutamisega „Maestro“ film ka lõpeb. Ernesaks mõistab, nagu lauluisale-loojale kohane, sambla ja kivide keelt, lindude-loomade ning puude keelest rääkimata. Laulupeoliste austusavalduste taustal mõtiskleb ta filmis: „Lähed metsa ja samblataadid, nende kõne ei ole tugev, väga vaikselt ümisevad võib-olla läbi maa. Aga merekivid jälle räägivad natuke teist murret. Maakivid on rahulikumad.“

Lauluisa on igivana kui Väinämöinengi, kes peaaegu niisama vana kui maa- ja merekivid. Gustav Ernesaks „Maestros“: „Tõepoolest, need kivid nii metsas kui meres on saanud elavamaks. Mida vanemaks ma lähen, seda elavamaks need kivid lähevad. Ei tea, kas me saame ühevanuseks juba või.“
Kello, K. (1986). Müüdi vahendamine [filmist "Maestro"]. Sirp ja Vasar, 14. veebr, lk 7.