Kuldsed sarved (1962)

Karol Ansip: Andres Söödi oma tee otsing do­kumentalistina väljendub juba tema VGIKi diplomifilmis „Kuldsed sarved” (Zolotõje roga, 1962). Sööt oli selleks ajaks võtnud operaatori assistendina osa kolme Tallinna Kinostuudio mängufilmi tegemisest („Pöördel”, 1957, rež Aleksandr Mandrõkin; „Juunikuu päevad”, 1957, rež Viktor Nevežin ja Kaljo Kiisk; „Kutsumata külalised”, 1959, rež Igor Jeltsov) ning jõudnud arusaamisele, et soovib avastada kaugeid maid ja meresid hoopis dokumentaalfilmi operaatorina. Nii filmis ta 1960. aastal Sverdlovski filmistuudios populaarteadusliku filmi „Tsingi tootmine”, 1961 Dušanbe telestuudios ülevaatefilmi „Tadžikistan”, aastatel 1963—1964 Habarovskis täispika ülevaatefilmi „Kaug-Ida jutustusi” ning dokumentaalfilmi „Sahhalini kalastajad”. Diplomifilm sobitub orgaaniliselt viimati mainitute ritta, ainult selle erinevusega, et ta tegi selle nii operaatori kui režissöörina.

Filmi „Kuldsed sarved” keskse tegelase, Altai noormehe kogemuse kaudu juhatatakse vaataja sealsesse metsikusse loodusse ning tutvustatakse sealsete looduslähedast elulaadi. Filmi läbivad suurepäraselt pingestatud kaadrid põliselanike leidlikkusest põdrakarja kokkuajamisel eesmärgiga vabastada loomad ligi kümme kilo kaaluvatest sarveskulptuuridest. Tegevuses avalduvad kogukonna ajaga korjunud teadmised ja traditsioonid, sügav austus looduse vastu.

Filmi tehnilist keerukust arvestades — suurte karjade manööverdamine ning loomade liikumise jäädvustamine mitmest rakursist ja erineva suurusega plaanidega — eeldaks selle filmi puhul keskmise suurusega võttemeeskonna osalust. Tegelikult on tegu n-ö ühemehefilmiga.

Ansip, K. (2014). Aegumatu klassika läbi kahe sajandi, I [Andres Söödi elu- ja loomelugu. Tellimus- ja portreefilmid]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 86-97.

Filmi saamisloost põhjalikumalt:
Niglas, L. (2024). Vana kuld V. Mida näen, seda laulan [Liivo Niglase intervjuu Andres Söödiga tema VGIK-i diplomifilmi „Kuldsed sarved” (1962) teemadel]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 103–121, ill.