Johannes Hindist (1989)

Andres Söödi dokumentaalfilm tehnikadoktor Johannes Hindist, tema teadustööst, tema "süüst" ja postuumsest rehabiliteerimisest.

On aasta 1989, teadus- ja tootmiskoondise Desintegraator saalis kogunetakse mälestama Johannes Hinti, kes suri 1985. aastal vanglas, jõudmata ära oodata täielikku rehabiliteerimist. Küünlad ja lilled kalmistul. 1940. aasta filmikroonikas on teadaolevalt esimesed filmikaadrid vendadest Aadu ja Johannes Hindist marksismi-leninismi õhtuülikoolis. Johannes Hindi omakäeliselt kirjutatud elulookirjeldus, kooli lõputunnistus, inseneridiplom. Ülevaade Johannes Hindi elust ja tööst 1940. aastatel – astumine kommunistlikku parteisse, juhtivad töökohad linna majanduse ja partei liinis, vangistus Saksa võimude poolt ja põgenemine Soome, seal uuesti vangistus, Eestisse tagasi pääseb ta sõja lõpuaastail. Kroonikakaadrid Punaarmee sisenemisest Tallinna. Hint töötab Loksal ja Tallinnas ehitusmaterjalide tehastes, siit alates huvitub ta aine mehaanilise aktiveerimise probleemist. Tööstusliku silikaltsiidi väljatöötamine toob talle 1962. aastal Lenini preemia, uuest materjalist kerkivad ehitused üle terve Nõukogude Liidu. Skeem tutvustab silikaltsiidi saamise tehnoloogilist protsessi ja materjali omadusi. 

Andres Sööt intervjueerib Johannes Hindiga koostööd teinud inimesi – Rein Karemäe, kel jäi pooleli film "Doktor Hindi hüpoteesid", iseloomustab Hinti kui enesekindlat, põikpäist, mastaapse mõtlemise ja tegutsemisega fanaatikut, Moskva nafta- ja gaasiinstituudi professor Viktor Danjuševski hindab Hindi haruldast intuitsiooni, Silikaatbetooni instituudi juhtivteadur Karli Eskusson räägib, et Hindil tekkisid vaenlased, kuna ta nägi probleeme teaduslikult erinevalt, oli edukas ning tõusis rahvusvaheliselt liiga esiplaanile. Tema kirjavahetus sattus Moskvas inimeste kätte, kes kasutasid seda tema vastu ära. 1966 võeti ta Silikaltsiidi teadusliku uurimise ja projekteerimise üleliidulise instituudi juhi kohalt maha. Viktor Danjuševski väitel olid probleemid rohkem poliitilised kui teadusesse puutuvad. 
 
1974 moodustatakse isemajandav konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroo Desintegraator, tehnoloogiliste katsetega saavutatakse edu. 1978 võtab Hint tööle Urmas Altmere, kelle juhtimisel algab imeravimi kuulsuse saavutanud AU tööstuslik tootmine. Ostjad järjekorras tunglemas.

Tollane NSVL Plaanikomitee esimees Nikolai Baibakov räägib, et desintegraatortehnoloogia rakendamiseks kogu NSV Liidus moodustati ekspertkomisjon, üks komisjoni liikmetest, NSVL TA keemilise füüsika instituudi professor Pavel Butjagini sõnul hämmastas neid Hindi talent leida kiiresti lahendusi tehnoloogilistele probleemidele erinevatel aladel. Järgnevatest intervjuudest kooruvad välja Johannes Hindi vastu fabritseeritud süüdistuste põhjal algatatud politiseeritud kriminaalprotsessi tagamaad, selle kasutamine parteilises võimuvõitluses. Hint oli sobimatult ühiskonnakriitiline, järelikult rahvavaenulik element, tema traktaat "Mõningate 20. saj. ausate inimeste tragöödia" oli toona nõukogudevastane propaganda. Hindi kaitsja Jüri Rätsep tunnistab, et võitu ei lootnud keegi, kõik oli ette ära otsustatud. Hoolimate omaste ja sõprade pöördumistest kõikide instantside poole tema vabastamiseks, midagi ei aidanud. Kaks aastat kestnud kohtuprotsess lõppes detsembris 1983. Sisuliselt poliitilisel protsessil mõisteti Johannes Hint süüdi mitmesugustes ametialastes kuritarvitustes, karistuseks mõisteti 15 aastat vabadusekaotust. Riiklikud autasud, aunimetus, teaduslikud kraadid ja kutse võeti talt kohtu taotlusel ära. 

Hint suri Patarei vangla haiglas 5. septembril 1985 ja on maetud Metsakalmistule. NSV Liidu ülemkohus rehabiliteeris ta 25. aprillil 1989 täielikult; postuumselt taastati tema aunimetused, teaduskraadid ja tagastati osa konfiskeeritud vara. Hindi tütar Pille Pae leiab, et õiglus ei ole veel jalule seatud, ebaõiglased repressioonid tuleb täielikult lõpetada ka teiste kannatajate suhtes.   

Andres Sööt Sorgu saarel koos kohaliku mehega, kes käis siin nädal enne Johannes Hindi arreteerimist läbiotsijate grupiga manukana kaasas. Hindi mahajäetud maja, tuletorn, kajakad. Rein Karemäe meenutab, et käis seal koos Hindiga, tagasiteel saarelt leidsid uppunu, Hint mõtiskles sealjuures elu kaduvusest – sel lool tundus tema jaoks olevat eriline tähtsus. Diktoriteksti loeb Lembit Ulfsak.

 

Märksõnad: ebaõiglus | edukas majandustegevus | ehitusmaterjalide tehased | ehitustööd | elulugu | fabritseeritud süüdistused | fanaatilisus | imeravi | jurist | kalmistu | karistamine | kohtuprotsess | kohtusaal | kriminaaluurija | kõrged partei- ja valitsustegelased | kõrged riigiametnikud | laboratooriumid | laboratoorsed katsed | leinavad omaksed | leiutise rakendamine | leiutised | meeleavaldused | meenutamine | mälestused | mälestustseremoonia | nõukogude aeg | nõukogude elu absurdsus | nõukogude ideoloogia | poliitiline jälitamine | poliitilised manipulatsioonid | põlev Tallinn | rahvusvahelised lepingud | rehabiliteerimine  | teadusele pühendumine | teaduslik-tehniline progress | tehnoloogia | tehnoloogiline katsetus | uurimistöö | vangid | vangla | vangla territoorium | õiglusetus | Vaata kõiki »