Avaleht » Filmiliigid

Johannes Hindist (1989)

Dokumentaalfilmid Kestus: 79:02

Huviinfo

Tootmine

15.12.1988 - 21.12.1989

Linastusluba 2.03.1990

Filmi "Johannes Hindist" lubatakse demonstreerida ENSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult.
Riigiarhiiv  ERA.R-1707.1.2964: lepingud, aktid, eelarved 1990.

LTÜ Kroonika kinnitab filmi "Johannes Hindist" režissööri- ja operaatoritööle I tasustusgrupi.
Filmiarhiiv, Filmitoimik nr 4363

Arvamusi filmist

Arvo Pesti: „Kunst (ka film) kipub kujutama erakordset. Totalitaarses ühiskonnas on kõige erakordsem nähtus Isiksus. See, kes surub massist välja oma pea ja keeldub seda õlgade vahele tagasi tõmbamast. See, kes «lihtsalt ei saa järele anda» (J. Hint), kui tal õigus on. Ühiskonda stantsiva koletu masina tömp vasar ja terav sirp ei kohku muidugi kerkivate isiksuste peade purustamisest tagasi. Hävitamise metoodika on vana, kuid täiesti arenguvõimeline. Ja siiski vaovad totalitaarrežiimid suures osas tänu juba hävitatud või hävitamisele määratud isiksustele.

Olles 1983. aastal Johannes Hindi töökaaslastega Patarei vanglas, Katariina paksus kaisutuses, püüdsin mõista, miks need inimesed siia sattusid. 1981 alustatud kriminaalasja tohutud süüdistussummad olid kahe aastaga kahanenud nõukogude majanduses nii tavalisteks «mustadeks kassadeks» ja restoran «Viru» altkäemaksulõunateks. Uurijad pidid tõdema, et enamik süüalustest riisus riiki mitte omakasu huvides (!?). Tõusev täht nõukogude demokraatiataevas Gdljan (tol ajal «Desintegraatori» asja peauurija) ja tänaseks maapakku saadetud Beria-nimelise ordeniga pärjatud Vallimäe jooksid jalad rakku, et «riisutud» raha päris kokku ei kuivaks. Tol ajal võis vaid oletada, et kõmuline protsess on kõrgemate kommunistlike sfääride omavahelise kemplemise tulemus. Nüüd on oletus Andres Söödi filmis tõestuse saanud. Nõukogude õigus on maailmas täiesti unikaalne nähtus. Ei olegi võimalik elada ilma mingit seadust, määrust või seadlust rikkumata. Armas lugeja, võta kätte stagnatarretuses kriminaalkoodeks ja lehitse seda. Kindlasti leiad mõne paragrahvi, mille järgi sind oleks võimalik laagrisse saata. Ning jääb üle vaid tänada Valvast Silma, et ta pole pidanud sind karistuse vääriliseks. Majandus on eriti tihedalt keeldudekäskude ämblikuvõrku mässitud. Nagu mulle seletas ühe tähtsa Moskva instituudi teadusdirektor, hilisem poliitvang, polegi võimalik edukalt majandada ilma mingeid seadusi rikkumata. Sellega loob totalitaarne riik totaalse kontrolli — iga hetk on võimalik sõnakuulmatut karistada. Karistamine võib osutuda vajalikuks näiteks võimuvõitluse instrumendina, nagu juhtus J. Hindi puhul. Mitmesugused Kirilenkod, Kapitonovid jt püüdsid võimu säilitamiseks edasirühkivaid Sljunkove ja Masljukove peatada. Pisike mutikas «Desintegraator» osutus väga vajalikuks . . . Mis sest, et riik sai miljard rubla kahju, mis sest, et «tülikas» J. Hint laagris suri, et kümned inimesed kannatasid . . . Metoodika on täpselt niisama vana kui nõukogude kord, pole see esimene juhtum ega jää ilmselt ka viimaseks.

A. Söödi portreefilm «Johannes Hindist» on tehtud kõrgel professionaalsel tasemel. J. Hindi erakordne isiksus joonistub välja sujuvalt; põhiliselt intervjuudest koosnev film on monteeritud oskuslikult. Filmi pingeline muusika liidab kaadrid kompaktseks tervikuks.
Hävitustöö tulemust sümboliseerib J. Hindi lagunev suvemaja Sorgu saarel. Isiksus tapeti, maja laguneb, nagu kõduneb kogu nõukogude majandus ilma Hintideta. /---/

Loomulikult on nii J. Hint kui ka M. Niklus nüüdseks rehabiliteeritud. Kuid mida see tähendab — rehabiliteeritud? Võõrsõnade leksikoni järgi on see kellegi rikutud õiguse, au, hea nime jaluleseadmine. Kas patakas raha taastab rikutud õiguse? Kes taastab sadade ja tuhandete hukkunute ja mõrvatute au ja hea nime? Kas seesama «kits kärneriks» prokurör Roots, 40.—50. aastatel represseeritute rehabiliteerimiskomisjoni esimees, kes kaheksakümnendatel aitas Hinti, Niklust jt kinni panna? Miks M. Nikluse ees vabandas inimene (Ülemkohtu esimees J. Kirikal), kellel tema kriminaalasjaga kaudseltki seost ei olnud? Ei, sellist rehabiliteerimist pole kellelegi vaja, ka mitte neile 70.—80. aastate poliitvangidele, kes enese rehabiliteerimisest teavad seni vaid kompartei häälekandja kaudu.

«Me ootame seletust,» ütles J. Hindi tütar. Jah, me ootame tõesti seletust; kuid kes seletab mõrvatutele..."

Pesti, A. (1990). Põikpead, kes ei tahtnud mutrikesed olla (Andres Söödi "Johannes Hindist"  ja Jaak Lõhmuse "Kolmkümmend aastat hiljem"]. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 26-28.

Holger Kaljulaid: „Andres Sööt on teinud tõsielufilmi “Johannes Hindist” (1990) ja Mati Talvik kaheosalise telesaate “Projekt EI! Desintegraator” (Eesti TV 2006). Autorid jätavad küsimuse tragöödia põhjustaja(st)ist vastamata või peavad selleks ebaõiget aega JH taolise tulevikumehe jaoks.

Vahest tuleb see audiovisuaalse publitsistika žanrinõudeist, ent kummaski annab tooni intervjuu moraaliebardist Erich Vallimäega. Too ei kaota aga ühtki juhust jätkamaks oma ohvrite mõnitamist. Endaupituseks on ta teises usutluses mullu ühele Pärnu ajalehele meenutanud JH süüasja neid madalama taseme kokkuklopsijaid, kes nüüdseks on väärikamal positsioonil kui tema… Loe ja imesta! Malle Seppik – praegu ringkonnakohtu kolleegiumi juht, Jüri Pikma – Lääne ringkonna juhtivprokurör, ning eesti suurmehe õigusmõrva käigus (võõrvõimu) riiklikku süüdistust toetanud Priit Männik – nüüd (EV) Sisekaitseakadeemia rektor…“

Kaljulaid, H. (2006). Johannes Hint: Ühe XX sajandi ausa mehe tragöödia. Kultuur ja Elu, nr 3, lk 38-43.


Karol Ansip:
Filmi „Dotsent Seppo aparaadid” (Eesti Telefilm, 1978) peategelane sarnaneb Söödi hilisema filmi, 1989. aastal valminud „Johannes Hindist” nimitegelasega. Mõlemad mehed, Arnold Seppo ja Johannes Hint, vastandusid oma leidlike ja innovaatiliste ideedega tollasele stagneerunud nõukogude süsteemile ega peljanud isiklikku arvamust ausalt välja öelda. Mõlemad mehed lahkusid enneaegu teispoolsusse.

Omalaadset märtridraamat asub „Dotsent Seppo aparaatides” uurima toimetaja Jaan Ruus, Johannes Hindi loo puhul režissöör Andres Sööt. /---/

Johannes Hint kogus tuntust kui aine mehaanilise aktiveerimise võimalustega tegeleja ning uue ehitusmaterjali silikaltsiidi tehnoloogia väljatöötaja. Hindil oli suurepärane teaduslik intuitsioon, aga mitte piisavalt haridust, et oleks suutnud oma ideid teoreetiliselt tõestada. Siia lisandusid poliitilised jõud, mistõttu Hindi eeluurimise-vahistamise protsess kujunes mahukaks ja päädis Lenini preemia laureaadi süüdimõistmisega. Viisteist aastat tugevdatud režiimiga vangilaagrit tähendas eakale mehele surmaotsust. Sööt käib kogu eeluurimise kuni kohtuprotsessini sammhaaval läbi ning tema tugevad lavastajaoskused võimaldavad jääda neutraalseks küsitlejaks-uurijaks. Paraku tõde, millest see lugu alguse sai ja kelle huve teenis, ei selgu. Filmi proloogis jääb kõlama mõte õigusemõistmise ekvivalentsusest — kui Hindi süüdimõistmise puhul täitis kohus poliitilist, siis rehabiliteerimine kujutas sotsiaalset tellimust.

Ansip, K. (2014). Aegumatu klassika läbi kahe sajandi II. Andres Söödi elu-ja loomelugu [Tellimus- ja portreefilmid]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 86-97, ill.


Telesaade Johannes Hindist

“Projekt EI! Desintegraator” (Mati Talvik; Eesti TV 2006).

http://arhiiv.err.ee/vaata/projekt-ei-desintegraator-i-saade
http://arhiiv.err.ee/vaata/projekt-ei-desintegraator-ii-saade  

Artikleid

Halin, V. (1989). Libahundid [ajalehes "Pravda" 5. jaan ilmunud artikkel Johannes Hindi kohtuprotsessist]. Rahva Hääl, 12. jaan.

Ajalehe "Pravda" toimetusele ärakiri: NSVL Ülemkohus, NSVL Prokuratuur (1989). ["Rahva Hääle" toimetuse vastus V. Halini artiklile "Libahundid"]. Rahva Hääl, 12. jaan.

Raukas, A. (2006). Hint polnud püha Johannes. [Endise Eesti NSV Agrotööstuskomitee teadus-tehnilise nõukogu aseesimehe ja Arnold Rüütli poolt nimetatud AU-8 vabariikliku komisjoni juhi mälestusi ettevõtte Desintegraator rajajast Johannes Hindist ja tema kohtuprotsessist 1980ndatel aastatel]. Maaleht, 14. sept, lk 9.

Lõhmus, A. (2006). „Rüütel võinuks mu isa koju surema lubada!“ [Vahetult perestroika künnisel toimunud stalinistlikust kohtuprotsessist Desintegraatori looja Johannes Hindi üle, väidetavalt juhtis kogu protsessi EKP Keskkomitee. Vt. samas lk A4: Rüütel: üritasin Johannes Hinti kaitsta]. Eesti Ekspress, 17. aug, lk A30-A31.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm