Monument (2008)

Intervjuu dokumentaalfilmi „Monument“ režissööri Tõnu Virvega

Miks on kurikuulsat Aljoša-juhtumit hea kunstiloo kandi pealt vaadata?
Ma peaksin eelkõige küsima, kas 1999. aasta Sirje Helme ja Jaak Kangilaski „Lühike eesti kunsti ajalugu” kehtib. Kui kehtib, siis ma vastaksin, et Tõnismäel barbaarselt lõhutud memoriaal oli Eesti Vabariigi ajal välja arendatud rahvusliku monumentaalkunsti põhimõtetel loodud terviklik teos koos Kaarli kirikuga, „mis paistab nõukogulike sõjamälestusmärkide hulgas positiivselt silma oma lihtsuse ja tõsidusega”. Ja loojad on oma aja tipud Enn Roos ja Arnold Alas. Sellepärast ei kasutaks ma ka sellesse protsessi võõra puugina sisse imenud mitte-Eesti nime. Me peame loodud kunsti vaatama ajas. Sellel ajal, kui kõnesolev memoriaal Tõnismäel loodi, oli veel II maailmasõja rahuleping Pariisis alla kirjutamata ja eestlastel Atlandi hartale toetudes õrn lootus riikliku iseseisvuse taastumisele.

Filmi tegemise ajal tekitas elu ise Vabaduse väljakule lisaainest, mis lausa noris filmi. Mida see lugu filmile juurde andis?
Lisaaines Vabaduse väljakul on toonud filmis nähtavamale meie praeguse võimul oleva põlvkonna ajaloomälu, iseolemise ja identiteedi jäädvustamise arusaamad. Uus väljak fikseerib meie hetkevõimed monumentaalkunstis, samas ka kujundite mõistmise hääbuva kunsti. Selle kujukas näide on Vabadusristi kõige olulisem kujund, mis on aga taandunud E-täheks turvises ja mõõgaga käe kohal. Sellest on raske välja lugeda algset – tähti EV (Eesti Vabariik). Nikolai Triik nägi V-tähes eestlaste 700-aastasest orjaikkest vabanemise sümbolit ja rõhutas tähe kujunduses, et vabadust tuleb kaitsta, relv käes. Seda keskset kujundit peaks kindlasti originaalilähedasemaks, seega selgelt tajutavamaks kõpitsema. Vabaduse väljaku saaga võimendab seda protsessi, kuidas kõik võib kaduda ja muganduda millekski jaburaks mõttetuseks...

Kas ühiskonnas peab olema mingi monumentaalkunsti poliitika? Kui jah, siis milline? Filmi üks postulaate on: iga võim vajab monumente, ent tahab, et need monumendid oleksid tema nägu. See alusväide kehtib nendegi kohta, kes otsustavad meie ajaloomälu hoidmise üle, see tähendab, monumentaalkunsti tellimise rahastamisvõimaluste üle. Monumentaalkunst kätkeb endas rahvuslikku ja riiklikku uhkust, eneseväärikust ja au. Monumentaalkunst on kallis nagu filmikunstki. Okupatsioonide ajaga on aga kadunud oma monumendi- ja kalmistukultuur ning praeguse Eesti Vabariigi ajal on olnud piiratud vahendid ja seega ka loomingulised otsingud. Kuid unustus võtab meilt juured. Film küsibki siiralt: kellele see unustus on kasulik?

Milline on põnevaim fakt või seik, mis sellise huvitava ainesega töötades välja tuli? Avastus, et 1939. aastal Eesti Kultuurfilmis loodud „Au langenuile” (režissöör J. Kuslap) olulisemaid ja mõjuvamaid stseene on filmitud mu sünnikohas Rõuges. Olin šokeeritud, kui juhuslikult nägin möödunud suvel Rene Viljati Vabadussõja monumentide juubeliväljaandes sama monumendi fotot, mida emotsionaalselt eksponeeriti arhiivifilmis. Seda ausammast pole siiani taastatud. Ometi liikusid minu lapsepõlves salajutud eestlaste vabaduslahingutest sellel Mäe-Rõuge Oru-tädi põllul, kohas, millest ma poisikesena tihti emaga möödusin, kui ta õe Vilhelmiine juures käisin. Sellest põllust olen näinud lapsena sürrealistlikke unenägusid, mis on siiani meeles. Sest mu onu Arnold jäi Vabadussõjas kadunuks ja ma arvasin siis, et sinna põllule. See uus teadmine tõi filmi isikliku eluliini katke. Kahjuks ei mahtunud filmi sellest enamat. Teine suurim avastus oli „vastastikuse abistamise leping” ja selle leidmise lugu. Nimetatud leping on üks paljudest dokumentidest, mida eksponeeritakse käesolevas tõsielufilmis esmakordselt. Kavatsen selle lepinguga seonduvast teha eraldi uurimusfilmi.

Laasik, A. (2009). Tõnu Virve: filmi aines puudutas mu enda mälestusi. Eesti Päevaleht, 23. sept, lk 13.

Filmist kriitiku pilguga

Sigrid Saarep: „Dokumentaalfilmis „Monument” räägitakse vaatajale Tõnismäe pronksmehest ja teistest eesti avalikest ausammastest, mälestusmärkidest, mis on loodud eri poliitilise riigikorra ajal. Filmi stsenaariumi on kirjutanud kunstiteadlane Juta Kivimäe, kes on pikka aega töötanud Eesti kunstimuuseumi skulptuurifondi hoidjana ja skulptuurinäituste kuraatorina. Erialane kogemuslik pagas ja süvenenud uurijasilm on aidanud tal otsida stsenaariumi tarbeks suure portsu materjali. Isiklike kontaktide, kunstimuuseumi materjalide ja arhiivitoimikute lehekülgedelt on kokku korjatud uudset ja argist infot nii minevikust kui olevikust. Selle eest au ja kiitus.

Tänapäevasel infoajastul on eduka toimimise võtmeks oskus andmeid, fakte, tähelepanekuid jms selekteerida ja täpselt doseerida. Tõnu Virve lavastatud „Monumendi” põhihädaks on aga liigsuured ja kontrollimatult läbi hekseldatud infodoosid. Võiks isegi väita, et filmil puudub selgroog. Materjalimahukat ja põnevat stsenaariumi ei tohiks pildijadaks lükkida suvaliselt. Dokumentaalfilmi režissöör peab tegema valiku ja jutustama vaatajale pildilise loo, visualiseerima luuletuse, aforismi või anekdoodi, kas või fiktiivse. Antud juhul lükkab režissöör Virve vaataja nagu peata kana eri ajastute ja autorite loodud Vabadussõja monumentide, au- ja hauasammaste karussellile ja vaadaku see siis ise, kuidas sealt jälle maha saab. Muidugi võib ajaloolise materjali põhjal tehtud filmi nimetada ka kunstiliseks ning antud teoseski lastakse kaameral koos pilvede ja Marie Underi poeesiaga pikalt puuladvus hulkuda. Filmi algus koos Puškiniga on samuti äärmiselt pateetiline. Rahvuslikkus võib peituda ka Chalice’i või Bonzo laulutekstides. Kuigi Underi tekst haakus pildiga, ei oleks veidi kaasaegsem lähenemine paha teinud. Seda enam, et autorid soovivad oma toodangu suunata uuele, neist nooremale põlvkonnale, kelle ajaloomälu veel lühike.

„Monument” haaras mind oma võrku alles kusagil poole peal, mil filmi hüplevas sidususes tekib mõningane korrastatus ja tuuakse esile vähe tuntud või uusi fakte. Süžeeliin jõuab samal ajal Vabadussõja mälestusmärkide püstitamise juurest 1940. aasta juunipöördeni. Uue ideoloogiaga koos saabusid uued monumendid ning „kodanlikud” sambad tõmmati maha.

Olin küll pisut kuulnud kahest tüdrukust-sambaõhkijast, kuid ei midagi enamat. Filmis saavad põgusalt sõna kaks kunagist koolitüdrukut Aili Jürgenson-Jõgi ja Ageeda Paavel, kes 1946. aastal õhkisid Tõnismäel Tallinna „vabastajate” ajutise puust monumendi ja seejärel alaealistena vangilaagrisse saadeti. Nii et salaja üritati purustada ka võõrvõimu puuslikke.

„Monumendi” kulminatsiooniks saab aga pidada muinsuskaitseinspektori Mare Kase ja endise meelsusvangi Lagle Pareki omavahelist vestlust kaitseväe kalmistul sõdurihaudade juures. Selgub, et kalmistule on maetud Punaarmee ligi 500 sõduri säilmed meie vabadussõdurite põrmu peale. Piltlikult väljendades laiutab pronkssõdur Eesti Vabariigi ametlikul toel ja heakskiidul Eesti vabadussõdalaste hauavoodis. Võrdlemisi õudne moodus integratsiooniks. Raske on vaimusilmas ette kujutada, kuidas Arnold Meri maetakse Lennart Mere peale. Seniks kuni nn Sassi ja Aljoša probleem on lahendamata, ei leia rahu elavad ega surnud. Ei kaitseväe kalmistule Vabadussõja monumendi (senini  taastamata) loonud Edgar Johan Kuusik ega langenute pereliikmed ja aatekaaslased. Erus kolonelleitnant ja kirjanik Leo Kunnas kommenteerib koletut fakti filmis järgmiste sõnadega, mis võiksid olla suunatud kaitseminister Jaak Aaviksoole: „Sõdurile on oluline, et tema mälestusest peetakse lugu. Need, kes ei pea surnud sõduritest lugu, ei pea ka elavatest sõduritest lugu.”

Saarep, S. (2008). Vabadust ei saa samba külge aheldada. Sirp, 20. juuni, lk 24.