Otsingutulemused

Minu vanaema ja vanaisa abiellusid 1959. aastal. 50 aastat hiljem seisavad nad taas altari ees, et kinnitada oma ammu antud vannet. Nüüd nad teavad, millal enda eest seista ja millal on parem vait olla. Millal andestada ja millal lahti lasta. Nad teavad ka seda, et aega on väheks jäänud. See on lugu armastusest ja kaduvusest. Mu lihast ja verest.

Vanapaar Johann-Voldemar ja Ida Esna, on leidnud oma kodus Pärnumaal Saulepi külas turvalise elusadama, hoolimata merelt puhuvatest tuultest ja ligihiilivast udust. Koduõu ja kogu talu sissesõidutee on palistatud aastakümneid tagasi istutatud toeka kuusehekiga, mida 93-aastane Voldemar ikka veel hooldab. Hekk tõuseb filmis nende pika ja tööka elu sümboliks, samuti teemaks, mille ümber autor pererahvaga juttu veeretama hakkab. Ja nii koorub välja elu üldisemalt koos oma rõõmude-muredega.