Otsingutulemused

MERIKE (55) on Tobra tallide treener ja hing. Ta sündis ühe käega, aga see on ainult välise kirjelduse osa, tema enda jaoks väheoluline. Küll aga on märgiline, kuidas Merik siia talli 20 aastat tagasi sattus. See on positiivne eskapism, ja sellisena meie filmi seisukohast oluline. Merike hoolis hobustest ja armastas ratsutamist lapsest saati ja sattus juhuse läbi siin tallides ratsutamas käima, koos lastega, siis oli Tobra tallides vaid mõni hobune, trennis käisid vaid mõned lapsed. Eks Merike aitas lapsi, kus abi vaja ja talliomanik kutsus ta poris tallipoisiks tööle. Merike räägib, et ta pakkis oma asjad Tõrvas päevapealt, võttis tollal ...

Kaasaegne film naistest, kes suitsusauna kaitsvas pimeduses kokku tulevad, oma sügavamaid saladusi jagavad ning kehasse kogunenud häbi ja valu maha pesevad. Film tutvustab ka Vana-Võromaa suitsusauna kombestikku ("savvusanna kombõ"), mis on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.

Film teatrilavastajast ja elulugude kogujast Merle Karusoost heidab pilgu tema isiklikele lugudele, kajastades läbitud eluetappidel settinud tõekspidamisi ja mäletamise läbivat rolli.

Olgugi, et Teresa Liivak on elanud üheksas kohas, on tema õige kodu ratastel. Oma kätega on ta ümberehitanud valge Ford Transiti, kus võtab juuksuritoolis vastu kõige erinevamaid mehi. Inspireeriv lugu vabadusest, kui oskad sellega midagi pihta hakata.

Sõda Ukrainas tõi maailma tähelepanu ka NATO idapiirile Eestisse, kus põhirahva eestlaste kõrval elab arvukas venekeelne kogukond, kes veerandsada aastat pärast Eesti taasiseseisvumist elavad ikka veel paralleeluniversumites, milles inimeste suhted rahvuse põhjal on vägagi keerulised ja tihtipeale konfliktsed. Kas Krimmi stsenaarium saaks korduda ka Ida-Virumaal ja kuidas saaks seda ära hoida? Film käsitleb mineviku valu, uurib oleviku hirme ja otsib lahendusi, mis aitaks ehitada teineteise mõistmise sildu.

Naised ei ole kunagi ajaloos olnud nii iseseisvad kui praegu. 27-aastase Liisale on see erakordselt põnev võimalus saada oma eluga täielikult ise hakkama. Muidu nii isepäine naine on nüüd jõudnud keerulisele teelahkmele. Kas valida kontsakingad ja juristikarjäär Tallinnas või kolida jäädavalt maale ja moraalitundest väikest Leesi külapoodi edasi pidada?

Film võtab kokku nukra tõe Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri “mängudest” noateral. Dokumentaalfilm vaatleb nende tegevust nii sisepoliitikas kui ka suhetes Nõukogude Liiduga, mis lõppesid nii mõlemale mehele kui ka Eesti rahvale väga õnnetult. Filmi autor Viktor Siilats on öelnud: "Ikkagi see Pätsi kreedo, et kui vaja, siis tantsin ka vanakuradi vanaemaga, võib viia põrgusse. Kes loovutab kolm tilka verd, sellele võidakse järele tulla."

Sündides ja kasvades saame ellu kaasa vaimse kaardi, mille abil oma saatust kujundame. Kaart ja elu meie ümber ei pruugi alati kooskõlas olla. Kaart võib olla kirevam kui elu, elu võib osutuda keerulisemaks kui kaart. 50-aastane Eric jõudis noore mehena olla Eesti NSV-le kuulsust toonud JUKU kooliarvuti loomise juures ja elada läbi hingeseisundi, mida kutsub kirgastumiseks. 1995 läks ta elama hooldekodusse. 2008. aasta hingedepäeva õhtul süütab Eric hooldekodu toas küünlad lähedaste mälestuseks ja paneb mängima Carl Orffi Carmina Burana. On viimane õhtu hooldekodus. Järgmisel päeval sammub Eric iseseisva elu poole. Neid samme mahub ka filmi.

Üheksandas klassis õppiv Snežana elab juba pool aastat koos kutsekoolis käiva Vovaga. Internetitutvus on noored kokku viinud, peagi sünnib laps. Ent tavaliselt kipuvad lapsed kordama oma vanemate vigu. Snežana pole kunagi näinud oma isa ja enne sünnitust vaevab teda südametunnistus. Ta tahaks Vovale rääkida tõtt, kuid tõega kaasneksid sassis suhted ja segane tulevik.

Kuidas elavad setud ühiseuroopa idapiiril, mis jagab tinglikult kaheks ortodokse ida ja katolik-luterliku lääne, lõigates samas traataia ja kontrollpunktidega pooleks rahva põlise maa, kus aastasadade jooksul on setud elanud. Setud said ametlikult rahvaks alles 19. sajandi keskpaiku. Setudel pole kirjakeelt, rahva ajalugu kannab suuline mälu. Kas ka niisugusel mälul on oma piir? Kui kaua tahavad mäletada setude praegused lapsed ja tulevased põlved? Piir, millest jutustab film, ei ole ainult geopoliitiline jõujoon. Seda vaadeldakse kui kahe erineva maailmakäsituse vahelist “kontroll-joont”, mis samaaegselt ühendab ja lahutab sealseid rahvaid.