Otsingutulemused

Kuidas elavad setud ühiseuroopa idapiiril, mis jagab tinglikult kaheks ortodokse ida ja katolik-luterliku lääne, lõigates samas traataia ja kontrollpunktidega pooleks rahva põlise maa, kus aastasadade jooksul on setud elanud. Setud said ametlikult rahvaks alles 19. sajandi keskpaiku. Setudel pole kirjakeelt, rahva ajalugu kannab suuline mälu. Kas ka niisugusel mälul on oma piir? Kui kaua tahavad mäletada setude praegused lapsed ja tulevased põlved? Piir, millest jutustab film, ei ole ainult geopoliitiline jõujoon. Seda vaadeldakse kui kahe erineva maailmakäsituse vahelist “kontroll-joont”, mis samaaegselt ühendab ja lahutab sealseid rahvaid.

Lõbus ja hoogne dokumentaalfilm potiseto tsurade lustakast teekonnast hobuvankritel läbi Setomaa ja Lõuna-Eesti Tartu Hansapäevadale. Tsurad laadisid 2002. ja 2003. aasta suvel hobuvankrid seto potimeistrite kraami täis ja sõitsid potikoormaga külast külasse nagu muistsed setod kunagi, eesmärgiga müüa ja vahetada potte toidu, öömaja ja kaltsu vastu, teadvustada setode olemasolu ja otsida endiste potisetode jälgi, koguda nende pärimusi ja kombestikku.

Film toob vaatajani kolmteist hällilaulu. Kõik võis ju olla hoopis teistmoodi, aga lauldi ikkagi. Hällilaulud pärandati põlvest põlve. Stsenaristid Vallo Kepp ja Ülo Tedre, režissöör Vallo Kepp.