Otsingutulemused

Dokumentaalfilm elust planeedil Eesti. Jälgides sündmusi ühel vastuolusid täis aastal meie riigi lähiajaloos – aastal 2019 on Raimo Jõerand loonud laiahaardelise visuaalse essee meie ees seisvatest tõsistest väljakutsetest. Olles sada aastat tagasi võitnud vabadussõja ja laulnud end vabaks ka Nõukogude okupatsioonist, tuleb meil nüüd asuda oma maad kaitsma kõige kavalama vaenlase, iseenda eest. Kas me suudame sellega hakkama saada?

Ühtne Eesti oli Teater NO99 loodud fiktiivne poliitiline liikumine, mida suur osa avalikkusest käsitles reaalse poliitilise jõuna. 24. märtsil 2010 toimunud pressikonverentsil teatati kavatsusest korraldada 7. mail Saku Suurhallis Ühtse Eesti suurkogu. Aktsiooni tutvustati teatriprojektina, kuid paljud uskusid Ühtsesse Eestisse kui reaalsesse poliitilisse jõudu. Mida lähemale jõudis 7. mai, seda enam küsis avalikkus, kas sünnib uus erakond? Dokumentaalfilm näitab manipulatsioone, emotsioone, hirme, bravuuri ja tahet, millest koosnes Ühtne Eesti. Sotsiaalne eksperiment valgustas läbi Eesti poliitika toimimismudelid ja Eesti valija ostsustamisvalikud. Kolm ja pool aastat hiljem on piisav aeg, et küsida: kas Ühtne Eesti muutis midagi?

Lobotoomia on ajuoperatsioon, mille tagajärjel patsient kaotab iseseisva mõtlemise võime. Propaganda abil võib sedasama teha rahvahulkade teadvusega. Vene-Gruusia 2008.a augustisõja näitel uurib film, miks ja kuidas suurriik loob vaenlasi, ässitab rahvaid üksteise vastu ja eksitab rahvusvahelist üldsust.

Moskva režissööri Aljona Polunina dokumentaalfilm vaatleb Venemaa 2008. aasta presidendivalimisele eelnenud kirglikku aastat läbi poliitilise opositsiooni võitluse. Sündmused algavad 2007. aasta hakul, endised marurahvuslikud radikaalid (limonovlased) muutuvad Putini ja Medvedevi võimule vastanduva liikumisena arvestatavaks jõuks. Ühinenud opositsiooni Teine Venemaa katse võimule tõusta kukub aga läbi, presidendiks valitakse presidendiks Medvedev. Kaks peategelast, Anatoli ja Andrei, võiksid olla mässajate ja revolutsionääridena juba veterani staatuses. Nende kompromissitus võib neid viia kas barrikaadidele või kloostrisse, kuid mitte iialgi koostööle võimuga.

Eestlaste jaoks oli pronkssõduri monument Tallinnas Tõnismäel pool sajandit kestnud okupatsiooni sümboliks, kuid venekeelsele elanikkonnale tähistas see võitu fašismi üle. 2007. aasta aprillis otsustas Eesti vabariigi valitsus peaminister Andrus Ansipiga eesotsas teisaldada pingeallikaks muutunud pronksmehe kuju Tallinna kesklinnast sõjaväekalmistule. Selle tagajärjel vallandus pealinnas vägivaldne kaos. Kanal 2 dokumentaalfilmis antakse ülevaade viimase kahe aasta jooksul pronkssõduriga seotud sündmustest ja taaselustatakse ajalukku minevad purustavad pronksööd neis osalenud inimeste kommentaaride abiga.

Eestimaa inimesed enne 2003. aasta 14. septembri euroreferendumit. Rõõmsad, uhked, lühikesed, blondiinid, kurvad, vihased, juhuslikud, laulvad, tantsivad, leplikud, igavad, kavalad, pikad, brünetid, töökad, tugevad, vanad, noored, kained, purjus, ilusad, arad ja julged inimesed kohtusid bussi juures, mis peatus Eesti väikestes asulates, et jagada informatsiooni Euroopa Liidu kohta.

Kroonika- ja dokumentaalfilmide operaator Semjon Školnikov (s 1918), alustas filmimist rindeoperaatorina ja 1948. aastast asus tööle Eestisse Tallinna Kinostuudiosse (hilisem Tallinnfilm). Ta oli 377 kinoringvaate Nõukogude Eesti valmimise juures, režisöörina on ta teinud ka 60 dokumnetaalfilmi. Semjon Školnikovi meenutuste vahele on pikitud rohkelt arhiivikaadreid, mis annavad pildi operaatorist endast kui ka nõukogude ajastust, mida ta filmis.

Ajal, mil Euroopa Liidus otsitakse edasisi arenguteid ja võimalusi, jätkuvad Eestis meie võimaliku liitumisega seonduvate kasude ja kahjude kaalumised. Filmid autorid püüavad ajaloost ning kohtumistel Euroopa erinevates riikides otsida vastuseid liidu tugevatele ja nõrkadele külgedele. Meie probleeme aitavad avada ka Eesti teadlased ning ühiskonna ja kultuuritegelased.

Andres Söödi reportaažfilm jäädvustab olulisemaid sündmusi Eesti iseseisvumisvõitluses 1990. aastal, samuti mõningaid iseloomulikke episoode eestimaalaste olmeelust, mis koos peaks andma teatava koondpildi Eestimaast sel aastal. Film on omamoodi järg autori varasemale aastakroonikale "Draakoni aasta" (1988).

1988. aasta oli Eestimaa elus erandlik. Üllatusena kõigile lubati kasutada rahvuslippu ja -sümboolikat, vabariigi partei- ja valitsusjuhtidele avaldati umbusaldust, tekkis Rahvarinne ja roheliste liikumine, aga ka Interrinne. Muinsuskaitse selts taastas Vabadussõja monumente, avalikustati eestlaste hävitamine Stalini poolt ja ... kujutage ette – vabariigi saadikud Moskvas astusid välja keskvõimu vastu. Eestimaal toimuv äratab rahvusvahelistki tähelepanu. Kas see kõik on võimalik totalitaarses riigis? Dokumentaalkroonika jutustab usutavalt selle aasta sündmustest Eestis, eluolu muutustest ning rahva ärkamisest pärast 48-aastast varjusurma.