Otsingutulemused

Vaino Vahing pidas aastatel 1968-1984 päevaraamatut, kus on kirjas reaalsed sündmused ja isikud Vahingu enda subjektiivses interpretatsioonis. Seal kajastatakse Tartu kultuurielu, armuseiklusi, boheemlikke olenguid ja vaimseid otsinguid. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piirideületamine. Kunsti ja elu vahel Vahing selget piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. Sellist provotseerimist nimetas Vahing Spieliks ehk mänguks. Me näeme loojat, kes on teinud disharmooniast endale inspiratsiooniallika, kes "tunneb armastuses suurimat piina". Hirmu end armastuses kaotada. Inimest, kes tajub armastuse suurt jõudu ja vastab sellele alateadlikult disharmooniga. Vahingu päevaraamatu läbivaks teemaks on elu ohverdamine kunsti nimel. Elu, kus põleb ära olme, ...

Filmis antakse ülevaade Tartu Riiklikust Ülikoolist juubelieelsel tööaastal. Tehakse põgus ekskursioon ülikooli kolmesaja viiekümne aastasesse ajalukku, fikseeritakse uusehituste seis, antakse mitmekülgne ülevaade ülikooli teaduskondade ja laboratooriumide tööst. Ülikooli mailmamainega teadlased räägivad oma tööst ja suhetest ülikooliga.

Impressioonid 950-aastaseks saanud Tartust. Vaino Vahing jalutab Tartus ja mõtiskleb oma kodulinna üle. Tema rännakud viivad Emajõe luhalt Supilinna, Toomelt ülikooli, inimese sünni ja surma juurde. Vahing on justkui kõrvaltvaataja, salajane kaamerasilm, mis jälgib noori ja vanu, tudengeid ja pesunaisi, õpetlasi ja lihtsaid inimesi. Kirjaniku silme eest libisevad mööda Tartu olulisemad hooned kui vaimukeskused, linn kui vaimsuse hoidja. Tartu vaimu olemust püüavad sõnastada akadeemikud Harald Keres ja Harald Haberman, professorid Jüri Saarma ja Juri Lotman, teatrijuht Kaarel Ird ja parteitöötaja Indrek Toome.