Avaleht

Lauri Kärk

Artikkel koguteosest "Eesti film 1991-1999"

Eesti Vabariik kuulutas maailmale oma taasiseseisvumist 20. augustil 1991. Kuid nagu iseseisvumisprotsess algas märksa varem, nii algasid ka muudatused meie filminduses hulga varem.

Glasnost'i ajajärk tähendas seni keelatud teravate sotsiaalsete probleemide vőimalikkust ekraanil. Leida Laiuse koostöös Arvo Ihoga valminud "Naerata ometi" (1985) vői ka Mark Soosaare "Kihnu mees" (1986) leiavad tunnustust kodust kaugemalgi. Perestroika'ga kaasnenud majanduselu liberaliseerumine tähendas riigistuudiote monopoli lőppu, millest tunnistab Olav Neulandi Estofilmis valminud "Hitler & Stalin 1939" (1989). Paralleelselt toimub vabanemine Moskva diktaadi alt, Arvo Kruusemendi "Sügis" (1990) kujuneb esimeseks toonase Eesti NSV eelarvest finantseeritud mängufilmiks. 1989. aasta jääbki viimaseks nőukoguliku plaanipärase filmitootmise aastaks, mil Tallinnfilmis valmis 4 mängu- ja 3 lühimängufilmi, 5 joonis- ja 5 nukufilmi ning 14 dokumentaalfilmi koos 24 ringvaatega Eesti Kroonika. Eesti Telefilm toodab omalt poolt samal ajal umbkaudu 17 tundi filmiprogrammi.

Selle sajandi esimesel kolmekümnel aastal, kui Eesti kuulus algul Vene tsaaririiki, seejärel iseseisvus läbi Esimese maailmasőja ja Vabadussőja, ning Eesti Vabariigi alguskümnendil 1920-1930. aastateni tegid kroonikat ja mängufilme - jante ja ajaloolisi filme - oma rahaga hakkajad väikeärimehed ja entusiastidest operaatorid-režissöörid. Kuid ahas turg lőpetas nende tegevuse. Pealegi oli helifilmi tulek tőstnud filmi eelarvet ja suurendanud esteetilisi nőudmisi.

Vaadelgem muudatusi filmiliigiti. Alustame mängufilmist. Üleminekuaastatel vőis täheldada teravdatud sotsiaalse temaatika kőrval suundumust filmikeele komplitseeritusele ja enamale tinglikkusele. Ennekőike Roman Baskini "Rahu tänavas" (1991) Toomas Kalli käsikirja pőhjal. Aga ka Jüri Sillarti "Äratuses" (1989) ja Arvo Iho filmis "Ainult hulludele" (1990). Uued olud toovad uue haru meie filmimaastikule - siinsete sündmuste kajastamise välismaalase pilgu läbi ja välismaise raha toel, kuid kuhu kaasatakse ka kohalikke näitlejaid ning abijőudu. Taolistest filmidest on tuntuim ilmselt soomlase Ilkka Järvilaturi "Darkness in Tallinn" (1993). Kunstilises plaanis on antud temaatikas enam tulemuslik Peeter Urbla "Balti armastuslood" (1992). Senisest märksa tősisemalt üritatakse kanda kinnitada meelelahutuslikes žanrides: nt. Hardi Volmeri "Tulivesi" (1994). Olulist kassaedu őnnestub siin saavutada Mati Pőldre Raimond Valgre ainelisel filmil "Need vanad armastuskirjad" (1992), mida vaatas tollase statistika andmeil 58 100 vaatajat.

1990ndate alul, veel nn. rublaajal filmide arv esialgu vaata et isegi suurenes, järgnenud aastad ja kroonile üleminek 1992. aasta keskel pingestas aga meie filminduse rahastamise vőimalusi. Nii valmib paaril aastal kőigest üks täispikk mängufilm, 1996. aasta kujuneb ses plaanis aga koguni nö. 0-aastaks. Samas on meie mängufilm siiski suutnud jääda virgeks otsingulisusele ja kunstipürgimuslikkusele. Sulev Keeduse meie lähiajastu valupunkte sugestiivselt üldistavat "Georgicat" (1998) on saatnud edu mitmetel festivalidel.

Tősielufilm peaks kőige vahetumalt ja tundlikumalt reageerima ümbritseva tegelikkuse muutustele. Taasiseseisvumisaegne eesti dokumentalistika ongi tollaste sündmuste missioonitundeline jäädvustamine: Andres Söödi "Draakoni aasta" (1988) ja "Hobuse aasta" (1991). Teisalt tegeldakse intensiivselt ajaloo "valgete laikudega", märkimisväärseima tulemuseni jőuab siin Mark Soosaar oma "Miss Saaremaaga" (1989).

Edaspidi püütakse küll reageerida uutele tegelikkuseilmingutele, nt. metalliärile vői prostitutsioonile Artur Talviku ja Rein Kotovi töödes "Vene metalli ja US $ suudlus" (1993) ja "Ööliblika jőulud" (1994), vői üritatakse jäädvustada sotsiaalsetes muudatustes nö. rataste vahele jäänuid (Tőnis Lepiku "Pigilinnud" 1998).

Viimase aja töödest on hinnatav Urmas E. Liivi katse avada filmilikult atraktiivtemaatilist soolise identiteedi küsimust portreefilmis "Mimikri" (1999). Tulemuslikum ollakse pigem traditsioonilisemale ainesele ja käsitlusele truuks jäädes: ääremaade eluolu kujutavad Mati Pőldre "Antsla sügis 1993" (1993) ning Enn Säde "Nelli ja Elmar" (1998). Nőukogulikust tsensuurist vabanemisega kaasnenud loomevabadust on edukalt ja kunstiliselt tuumakalt osatud ära kasutada Sulev Keeduse intiimses vanglaainelises filmis "In Paradisum" (1993) ning Renita ja Hannes Lintropi sotsiaalset ja eksistentsiaalset seostavas portrees "Šurale" (1990).

Kummatigi pole meie dokumentalistika tervikuna suutnud end muutunud tegelikkuses veel alati piisaval määral leida (sh. reformimist vajanud Eesti Kroonika lihtsalt likvideerimine 1998. aastal).

Animafilm on eesti filmikunstile ikka laias maailmas loorbereid lőiganud. Vaadeldava perioodi aktiva poolele tulebki arvata, et valdavalt nö. festivalifilme viljeledes on suudetud säilitada oma Tallinna koolkonna mainet. Olulisemateks saavutusteks kujunesid Priit Pärna ajaloofilosoofiline nägemus ühinevast Euroopast "Hotell E" (1992), Priit Pärna ja Janno Pőldma (filmi)ajalugu müstifitseeriv "1895" (1995) ning Riho Undi stevenspielberglike filmide värvikas nukuparoodia "Kapsapea" (1993). Otsingulisele vaimule on truuks jäänud oma töödes Mati Kütt. Lisandunud on mitmeid debüüte. On üritatud toota ka seriaale (Rein Raamatu Stuudio B kogemus, praegused ettevőtmised Eesti Joonisfilmis).

Eesti uuemast filmist rääkides on vaja käsitleda ka meie filminduse rahastamist. Olulisima muudatuse toob siin aasta 1993, mil seniselt (riigi)stuudiokeskselt pőhimőttelt minnakse üle konkreetsete filmiprojektide valikulisele subsideerimisele. 1995. aastal taas tegutsemist alustanud Eesti Kultuurkapital tähendab ka meie filmindusele täiendavat finantsallikat (8,5 milj. krooni planeeritult 2000. aastaks).

Kuigi 1997. aasta mais moodustati Eesti Filmi Sihtasutus (2000. aastaks planeeritud 19,4 milj. krooni), ei saa meie filminduse reorganiseerimist veel lőpetatuks lugeda. Nt. ootavad tősist reguleerimist eesti filmi suhted televisiooniga. Telekanalid on meie filmidele tihtipeale aga pea ainsaks reaalseks väljundiks, nii ei ole siin tegu pelgalt finantsküsimusega. Samuti oleks oluliseks lőiguks integreerumine Euroopa filmistruktuuridesse ja koostööfilmid (Eesti on tunnistanud Euroopa koostööfilmide konventsiooni 1997. aasta märtsis). Seni suuremaks kogemuseks siin on Peeter Simmi "Ameerika mäed" (1994) koostöös Prantsusmaa ja Ungariga.

1992. aastal vőeti Tallinna Pedagoogikaülikooli Arvo Iho eestvedamisel vastu esimene kursus tulevasi mängufilmitegijaid. Enam tähelepanu on neist äratanud Jaak Kilmi, René Vilbre ja Rainer Sarnet. Praegu őpib koolis dokumentalistide kursus Rein Marani juhendamisel ning tegeldakse ka tulevaste helireþissööride koolitamisega.

Iseseisvusaastad on toonud mitmeid muudatusi ka meie filmilevisse. 1993. aastal asutatud ennekőike ameerika filme levitav MPDE (Motion Picture Distribution of Estonia) murdis senise riikliku filmilevi monopoli ja kujunes edaspidiseks turuliidriks. Lisaks tegutsevad samuti ameerika toodangule spetsialiseerunud BDG (Baltic Development Group) ning euroopa filme eelistav Filmimax. 1997. aastal alustanud videokassette levitav V & K Holding on olnud tőhusaks sammuks videolevi korrastamisel.

Kinos käis siinne filmivaataja 1997. aastal 0,7 korda (elanikke oli Eestis Statistikaameti andmeil 1999. aasta alul 1 445 580). Viimaste aastate vaadatavuse edetabelit juhib "Titanic" 130 306 külastusega.