Meelis Rämmeld

Näitleja Meelis Rämmeld on sündinud 4. aprillil 1975. aastal. Ta lõpetas 1993. aastal Tallinna 13. Keskkooli ja 1997. aastal Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri I lennu. Töötas seejärel Viljandi teatris Ugala, alates 2015. aastast on ta Pärnu Endla teatri näitleja. Teatritöö kõrvalt mänginud rohkem kui paarikümnes filmis väga erinevate režissööride käe all: „Hirm“ (2004, rež Anri Rulkov), „Stiilipidu“ (2005, rež Peeter Urbla), „Free Range“ (2013, rež Veiko Õunpuu), „Roukli“ (2015, rež Veiko Õunpuu), „Polaarpoiss“ (2016, rež Anu Aun), „Teesklejad“ (2016, rež Vallo Toomla), „November“ (2017, rež Rainer Sarnet), „Mehetapja/Süütu/Vari“ (2017, rež Sulev Keedus), peaosa „Põrgu Jaanis“ (2018, rež Kaur Kokk) jm; mitmes teleseriaalis: „Ment“ (2012), „Kättemaksukontor“ (2016), „Nukumaja“ (2017) jm.

Meelis Rämmeld on selgelt eristuv, väga omanäoline näitleja. Teatrikriitik Pille-Riin Purje on teda iseloomustanud tundliku huumorimeele ja terava absurditajuga Kurva Kuju Rüütlina nii teatrilaval kui ka filmis: „Meelis Rämmeld on ainulaadne näitleja, edevusest vaba, kehtestab end isetuse kaudu. Sügava hoolimisega kujutab tragikoomilisi üksiklasi. „Huvitavalt pahelised mehed” pole tema liin. /---/

Meelis Rämmeldi omateema kvintessents, tragikoomilise absurdi tipp on Hans-Kristjan Siig seriaalis „Ment” (stsenarist Martin Algus, režissöör Ergo Kuld). Surmtõsine, kodutu krantsi kurva pilguga, kuhu harva eksib naeratuse vari. Kidakeelne vennike, kel raskusi lihtlausetegagi, sõnad pudenevad seosetuiks. Politseitöö on Hans-Kristjani kirg, ka eraelus kasutab kuriteo uurimise termineid. Otsib ellu armastust, satub internetikelmi küüsi, aga andestab naisele kõik — temas on midagi vürst Mõškinist. Valusalt puudutab Hans-Kristjani vallandamise stseen; nolgist ülemus mõnitab teda, segaduses alluv ei protesteeri, poetab koguni: „Aitäh.” Koomiline kulminatsioon on Siia päev ülemuse kohusetäitjana, vastutus ajab ta pöörasesse paanikasse. Mida jaburam tekst, seda orgaanilisemaks läheb Rämmeld! Järsku laob Hans-Kristjan lagedale hüpoteesi: „Äkki ikka maailm lõppes ära ja praegu on see, mis tuleb pärast? Nihestatud dimensioon. Kõik on kõverpeeglis.”
(Purje, P.-R. (2014). Peeglimeistrid ja töömesilased. Teater. Muusika, Kino, nr 6–7, lk 21, 27–28.)