Enn Vetemaa

20.06.1936–28.03.2017

Kirjanik Enn Vetemaa sündis 20. juunil 1936 Tallinnas arhitekti perekonnas. Lõpetas 1954 Tallinna 22. keskooli, 1959 Tallinna Polütehnilise Instituudi keemiainsenerina ja 1965 Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsiooni erialal Anatoli Garšneki ja Heino Elleri õpilasena. Töötas 1959–1960 Tallinna Paberivabrikus meistrina, 1963–1965 ajakirja Küsimused ja Vastused kaastöölisena, 1965–1969 ETV vanemtoimetaja ning kirjandus- ja kunstisaadete peatoimetajana. Seoses sooviga hakata vabakutseliseks loobus peatoimetaja tööst, jäädes siiski ETVsse edasi, asudes tööle Eesti Telefilmi stsenaariumide osakonda ja olles selle kõrvalt 1969–1976 ka Eesti Kirjanike Liidu luulekonsultant. 1987–1989 kirjastuse Kupar aseesimees ja 1989–1994 esimees. 1980ndate teisest poolest vabakutseline kirjanik ja helilooja.

Tema sulest ilmus arvukalt novelle, romaane, filmistsenaariume (koos Sulev Nõmmikuga „Mehed ei nuta”, „Noor pensionär”, „Siin me oleme”, „Varastati Vana Toomas”, „Väike reekviem suupillile“), näidendeid ning ooperilibretosid. Tema loodud on ka laialt tuntud ja armastatud laulusõnad „Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall…” ning „Põhjamaa, me sünnimaa, tuulte ja tuisuööde maa…”. Heliloojana kirjutas 1990ndatel eelkõige instrumentaalteoseid. 1973., 1975. ja 1976. aastal sai Juhan Smuuli preemia, 1977 Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks. 2011 pälvis Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Eesti heliloojate liidu liige alates 1994 ja Eesti kirjanike liidu liige alates 1966.