Margit Mutso

Margit Mutso (1966) on arhitekt. Arhitektitöö kõrvalt on ta avaldanud hulgaliselt artikleid ajakirjanduses ning teinud Eesti Arhitektide Liidu ja Oculos Film AD koostööna arhitektuurifilmid „MAJA“ 2002, 2003, 2004, 2005 ja 2006–2007 (käsikirjade autor ja toimetaja; režii ja tehniline tootmine: AD Oculos Film; Peeter Brambat). Vt http://arhliit.ee/arhitektuurifilmid/ Lisaks on ta teinud dokumentaalfilmid arhitekt-muinsuskaitsjast Fredi-Armand Tompsist („Kadunud aegade elustaja Fredy Tomps“, 2017) ja arhitekt Leonhard Lapinist („Leonhard Lapin. Protsess“, 2020).

Katke intervjuust Margit Mutsoga:

Kust algas sinu tee filmi juurde?

Kunagi tegime režissöör Peeter Brambatiga arhitektuuri ülevaatefilme: selle tarvis sai üles filmitud aasta parimad ehitised ja tehtud intervjuud nende loojatega. Kokku sai vist 13 filmi, aga ega neid eriti teata. Suurele ekraanile need ei jõudnud, korra käisid ETV ekraanilt läbi ja arhitektide liidu oma üritustel ka vahest korra või paar näidati. Suur osa neist on objektide kaupa Youtube’is olemas.

Tegelikult veel enne, kui hakkasime Brambatiga arhitektuurifilme tegema, olin teleprojektide juures. Varalahkunud filmimees Raivo Lugima kutsus mu paarkümmend aastat tagasi saatesarja „Vaaderpass“ arhitektuurilõike juhtima ja hiljem olin tema telesaate „Nurgakivi“ juures režissöör, toimetaja ja saatejuht. Tegin sellest arhitektuurisaate, aga muidugi ei vedanud see majanduslikult välja. Poole aasta pärast võeti uus kurss ning ma lahkusin.

Esimene pikem dokumentaal linastus 2017. aastal. Tegin selle nõukogude perioodi kõige olulisemast arhitekt-muinsuskaitsjast Fredi Tompsist. Tomps pöördus arhitektide liitu sooviga, et äkki on võimalik tema 85. sünnipäevaks üles filmida objektid, kus ta on olnud osaline. Kui Peeter Brambatiga filmima hakkasime, selgus, et muinsuskaitsja töid saadavad põnevad lood. Ka Fredi enda saatus tulla n-ö adra tagant arhitektiks tundus piisavalt filmilik ning otsustasime, et teeme pisut toekama portreefilmi. Asi jäi aga tükiks ajaks seisma, sest Peeter haigestus ja lahkus meie hulgast. Mina jäin kuidagi nõutult üksi selle projektiga. Mõne aja pärast võttis aga juhtimise üle Peetri poeg Eros Brambat, montaažirežissöör Kalle Käärik utsitas ka takka ja nii see vaikselt lõpuks tehtud sai. Üksinda sellist asja ei tee, oluline on tugev meeskond. Nii Fredi kui ka liit jäid rahule. Filmi näidati paaril korral teles ning mulle tundus, et üks etapp siin elus on läbi saanud, mõtlesin, et Fredi film jääb viimaseks. Kuid läks teisiti. Kui paar aastat hiljem arhitektide liit ühelt poolt ja Brambat ja Käärik teiselt poolt tulid ettepanekuga, et teeks veel mõnest eesti arhitektist filmi, tundus filmimõte jälle piisavalt ahvatlev.

Intervjuu täistekst:
Arhitekt dokumentaalimaailma kõrgemas liigas — Sirp
Karro-Kalberg, M. (2020). Arhitekt dokumentaalimaailma kõrgemas liigas. Sirp, 13. nov, lk 32–34.