Soome parlamendi naisliikmed Eestis külaskäigul (1939)

Toonasest ajakirjandusest selgub, et Soome parlamendi naisliikmete delegatsioon viibis Eestis kaks päeva, 10. ja 11. mail. Muuhulgas külastati Eesti Punase Risti K. Pätsi nimelist vabaõhukooli Kosel, äsjaavatud Kodumajanduse Instituuti ja Kodumajanduskoda.
Soome naisrahvasaadikute külaskäik (1939). Postimees, 12. mai, lk 3.

Eesti Naisliidu ajaloost

"Eesti Naisliidu loomisele eelnevat aega 20. sajandi algul iseloomustab seltsiliikumine, mis täitis vaatamata raskustele rahvuslikke ülesandeid. Tegutseda oli lubatud peamiselt vaid põllumeeste, laulu-, muusika- ja karskusseltsidel. Nii ei tegutsenud sajandi algul ühtki naisorganisatsiooni. Teerajajaks sai 1907. aastal asutatud Tartu Naisselts (Tartu Eesti Naesterahva Selts). Leena Grossi järel seltsijuhatajaks saanud Lilli Muna sõnastas: „... Seltsi eesmärgiks on naesterahva varaliselt, vaimselt ja kõlbliselt edendamine."
Nimetatud selts tegutses aastaid üksi. Alles 1917. aastal toimus naisseltside loomises murrang. Nende põhikirjades sätestatud sihid olid julgemad ning naisliikumise suunale lähedasemad. Esimene naiskongress peeti 27. mail 1917 Tartus, millest võttis osa 17 naisorganisatsiooni. Seal esinesid kõnedega Marie Reisik, Johanna Päts, Marta Lepp, Helmi Jansen, Helmi Põld, Johanna Rebane-Sild, Mari Raamot, Alma Johanson-Koskel ja Paula Koppel – kõik haritud ning hilisemas ühiskondlikus elus tuntud naised. Kongressil võeti hulgaliselt vastu resolutsioone ning ühtlasi ka suund keskse Eesti Naisorganisatsioonide Liidu asutamiseks. See oli aeg, mil alles julgeti kõnelda autonoomiast. Ühes resolutsioonis seati sisse nõudmine, et: "... Eesti peab olema iseseisev, rippumatu vabariik suures Vene föderatsioonis." Nagu nähtub, pidas juba esimene naiskongress vajalikuks ühise, naisliikumist edendava ning juhtiva keskorgani loomist.
Eesti Naisliit kutsuti ellu mõni aasta hiljem, sest kogu jõud oli esmajoones mobiliseeritud iseseisva Eesti Vabariigi loomiseks ning tema kaitsmiseks rasketes ühiskondlik-poliitilistes oludes. II naiskongress kutsuti ellu 1920. aastal Tallinnas Eesti Asutava Kogu naisliikmete algatusel. Asutavasse Kogusse oli valitud üheksa naist: Alma Anvelt-Ostra (Oinas), Emma Asson (Petersen), Alma Ast-Anni, Marie Helene Aul, Minni Kurs-Olesk, Helmi Press-Jansen, Johanna Päts, Marie Reisik ning Anna Tellman (Tõrvand). /.../
Kümme aastat pärast Eesti Vabariigi loomist tegutses peaaegu igas linnas ja maakonnas naisorganisatsioon, kelle õlul lasus vastustusrikas ühiskondlik töö haridus-, tervishoiu- ja sotsiaal-hoolekande jt. küsimuste algatamise ja toetamise näol.
Eesti Naisliidu tegevust aastail 1930-1940 iseloomustab selle laiahaardelisus ning hoogsus, võime haarata naisi kaasa organiseeritult tööle Eesti Vabariigi heaks.
Teadlikult tõsteti esile kodumajandust kui riiklikult ja majanduslikult olulist valdkonda eesti perekonna huvides ja kasvava noorsoo hüvanguks.
Eesti Naisliidu varasema arengulooga kursisolek võimaldab meil paremini mõista kaasaega."
Torm, M. Eesti Naisliidu tegevusest aastail 1920 - 1940, http://www.naisliit.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=58&Itemid=70 (07.09.2011).

Isikuid

Linda Marie Eenpalu (20.09.1890 Raadi v., Tartumaa – 04.06.1967 Pärnu), taluperenaine, ühiskonnategelane.
Linda Marie Koplus (1912−1935 Einbund, edasi Eenpalu) sündis Tartumaal talupidaja tütrena. Ta õppis 1900 Kavastu vallakoolis, 1901−1902 Kõrveküla vallakoolis, 1903 Jaani kiriku koolis Tartus. Kolmelapseline pere kaotas varakult isa, ema õde Miina Hermann (Härma) aitas lapsi kasvatada ning võttis nad enda juurde Kroonlinna elama. Seal õppis Linda 1904−1906 eesti kirikukoolis ja progümnaasiumis. Linda Eenpalu on meenutanud, et tädile võlgneb ta hea tervise, sest tädi karastas lapsi ja tuulutas järjekindlalt tube. 1907−1911 õppis ta Tartus A. S. Puškini Tütarlastegümnaasiumis ning 1911−1912 Tartus prof. Jassinski ajaloo-keeleteaduse kõrgematel naiskursustel ajalooõpetajaks. 1912 abiellus ta Karl August Einbundiga, hilisema Eesti Vabariigi sise- ja peaministriga (pärast nime eestistamist 1935. aastal kandsid nad perekonnanime Eenpalu). Nende esimene tütar Helle suri väiksena rõugetesse, peres kasvas neli tütart: Helmi-Aino, Virve-Kaja, Tiiu-Hilja ja Mai-Linda ning kasutütar Hilda.
1913−1914 töötas Linda Eenpalu Tartu Rahvaraamatukogu Seltsis raamatukoguhoidjana. 1919−1920 oli ta ajalooõpetaja Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis, 1920−1926 Jakob Westholmi Gümnaasiumis Tallinnas. 1926. aastast sai temast Hellema talu perenaine Arukülas. Taluperenaisena organiseeris ja korraldas ta toiduvalmistamise ja kodukaunistamise kursusi, näitusi ja teeõhtuid. 1937 esines ta ka Raadio Ringhäälingus loenguga “Kodukultuurilised ülesanded organisatsioonides” loengusarja “Lähtekohti vabaharidustööks” osana.
Seltskondlikku tegevust alustas Linda Eenpalu juba gümnaasiumipäevil, mil ta osales rahvuslikult meelestatud noorte üritustel, lõi kaasa vabaharidustöös ja karskusliikumises, näiteks tegutses Raadi haridusseltsis ja Vesneri rahvaraamatukoguseltsis. Tartus osales ta “Karskuse Sõbra” töös ning korraldas koos üliõpilase Karl Einbundiga laste karskustunde. Linda Eenpalu oli 1911. aastal Eesti Naisüliõpilaste Seltsi asutajaid. Sel ajal ei saanud naistudengid veel ülikoolis ametlikult õppida. Õpperingkonna kuraator lükkas seltsi põhikirja tagasi ja kaheksa aastat tegutses selts ebaseadusliku organisatsioonina, mis püüdis seista eesti keele kasutamise eest ning toetada naise iseteadlikkust ja õigust haridusele.
Linda Eenpalu oli Eesti Naisorganisatsioonide Liidu (1930. aastast Eesti Naisliit) juhatuse liige 1923. aastast alates (esimesed aastad laekurina, hiljem abijuhatajana), 1928. aastast kuulus ta Eesti Naisliidu juhatusse ning oli Tallinna Naisklubi asutaja ja esinaine. 1929. aastast kuulus ta Eesti Haridusliidu ja Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse nõukogusse. Aastast 1932 oli ta Põllutöökojas maanaiste esindaja. Ta oli Eesti Maanaiste Keskseltsi juhtivaid tegelasi: 1929−1940 Eesti Maanaiste Keskseltsi juhatuse liige ja 1932−1940 selle organisatsiooni nõukogu liige. 1935−1938 oli ta Riigi Majandusnõukogu liige. 1936 asutas ta maailmas ainulaadse naiste avalik-õigusliku organisatsiooni Kodumajanduskoda ning oli 1940. aastani selle esinaine. Linda Eenpalu oli 1937 Kodumajanduskoja esindajana Rahvuskogu II koja liige ja 1938−1940 Riiginõukogu ainus naisliige. Lisaks tuli Linda Eenpalul peaministri abikaasana täita sisuliselt riigi esimese leedi rolli (president Konstantin Päts oli lesk), mis tähendas vastuvõttude korraldamist ja välisvisiite.
Linda Eenpalu arreteeriti ja küüditati koos kahe tütrega 14. juunil 1941. aastal. Aastani 1956 oli ta Tomski oblastis asumisel. Abikaasa Kaarel Eenpalu suri vangilaagris, kaks tütart põgenesid Kanadasse.
Linda Eenpalu ideaaliks oli karske eesti kodu, kus kasvatatakse tööarmastust ja arendatakse rahvustunnet. Taluperenaisena ja maanaiste esindajana hindas ta kõrgelt naist kui ema, kes seisab mehe kõrval, kuid rõhutas seejuures naise vastutust ja rolli väärtuste loojana. Ta leidis, et naine peab olema haritud, ning aitas Eesti naiste harimisele ise mitmel kombel kaasa. Tütar Mai-Linda on meenutanud, et vanemad olid tööga hõivatud ja laste jaoks jäi vähe aega, kuid ema oli erakordselt rõõmsameelne, optimistlik ning vähenõudlik.
Eesti Rahvusraamatukogu. Linda Marie Eenpalu, http://www.nlib.ee/17-16/index.php?id=15262 (07.09.2011).