Avaleht » Filmiliigid

Indrek (1975)

Digitaalselt taastatud 2012

A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus" II osa järgi

Mängufilm | Draama Kestus: 85:00

Huviinfo

Tallinnfilmi sünopsis

See on film noore maapoisi Indrek Paasi elust  härra Mauruse eragümnaasiumis. Teinud läbi siin tõdede ja valede keerulise labürindi, jõuab Indrek tõdedeni, mis sunnivad teda koolist lahkuma. Inimese võitluse inimväärse tõe eest teevad suuremal või vähemal määral läbi kõik tegelased, nii õpetajad kui õpilased.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 674.

Romaanist teatrilavale ja filmiks

Mängufilmi „Indrek“ aluseks on A. H. Tammsaare viieosalise romaanisarja „Tõde ja õigus“ (1926–1930) teine köide, mille ainestik pärineb H. Treffneri gümnaasiumist. See on nooruki kujunemisromaan sajandivahetuse Eesti olustikus, mille tagurliku hariduspoliitika kiuste tungisid noorte teadvusse uued ideed. Peategelaseks on ateismi poole suunduv noormees ja oludele kohanenud vastuoluline koolidirektor.
Tõe ja õigus –Anton Hansen Tammsaare, http://tammsaare.weebly.com/tode-ja-oigus.html (15.09.2012).

Romaan on olnud tänuväärseks materjaliks ka eesti teatriloo seisukohast. 1962. aasta kevadel Draamateatri lavale jõudnud dramatiseering „Inimene ja jumal“ on Voldemar Panso loomingu tippsaavutusi. Härra Maurust mängib lavastuses Ants Eskola, Indrekut Mati Klooren.

2005. aastal Tallinna Linnateatris Elmo Nüganeni poolt lavastatud „Tõde ja õigus. Teine osa“ tunnistati parimaks lavastuseks festivalil Draama 2005 väliskriitikute žürii poolt. Viietunnine lavastus on püsinud mägukavas aastaid, kusjuures 2012. aastal vahetus osa koosseisust nooremate näitlejate vastu.

Erinevad tõlgendusvõimalused

Lähtudes vajadusest tähistada 1978. aastal väljapaistva eesti kirjaniku Anton Hansen Tammsaare 100. sünniaastapäeva otsustas filmistuudio Tallinnfilm toimetuskolleegium 13.08.1973 tellida autoreilt Lembit Remmelgalt ja Arvo Kruusemendilt täispika mängufilmi stsenaarium „Mauruse kool” (Anton Hansen Tammsaare romaani II osa ainetel).
ERA R-1707.1.1456.

Stsenaarium võtab aastatel 1973-1975 pidevalt uusi kujusid: „Mauruse kool“, „Tartus oli vaikne“, „Sind pole siin“, lihtsalt „Tõde ja õigus“, lõpuks „Indrek“. Lavastajaks määratakse Arvo Kruusement ja siis äkki, paar kuud hiljem, kutsutakse režissööriks teatrilavastaja ja näitleja Mikk Mikiver. Miks stuudio plaanid järsku muutusid?

Arvo Kruusement: „Tulemas oli A.H. Tammsaare suur juubel. Tallinnfilmi peatoimetajal Lembit Remmelgal tuli mõte ekraniseerida selleks puhuks „Tõe ja õiguse“ II jagu. Mina pidin olema režissöör ja kaastsenarist. Tema kirjutas oma rida, mina oma. Püüdsime neid kokku klapitada – mitte kuidagi ei sobinud. Vaidlused käisid teose lõpu üle, kus Indrek“ loobub oma südameveres tõusnud tõest, et lohutada viletsat ja õnnetut“. Selles oli minu stsenaariumi võti. Läksin omale õigust otsima EKP Keskkomitee kultuuriosakonda. Mõtlesin, et sm Olaf Utt on mõistlik ja arukas mees ning on selles tülis mulle toeks. Juhtus aga vastupidine. Ma ei saavat Tammsaarest üldse aru ja aitab teile Lutsust küll, oli vastus. Järgmisel päeval kutsus Tallinnfilmi direktor Nikolai Danilovitš mu oma kabinetti ja teatas, et ma ei saa seda filmi teha.
Veidi hiljem sain Dresdenis kokku Kaarel Irdiga, mängisime mõlevad „Punases viiulis“. Ird ütles, et talle pakuti „Tõde ja õigust“ teha ja et ta ütles sellest ära. Samas lisas: „Seda ei saa praegu teha nagu peab, ja võib-olla ei saa kunagi... Aga küllap leitakse tubli parteisõdur, kes selle ära teeb!“ Nii juhtuski.“
Kruusement, A. (2012). Mida rohkem teed, seda rohkem oskad [küsitlenud J. Lõhmus]. Akadeemia, nr 9, lk 1625-1626.

Kalju Haan, filmi toimetaja: „Remmelga stsenaarium oli täpselt Panso liistude järgi tehtud.“
Telesaade „Kaadris: Indrek.“ ERR, 2012, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=131678 (15.09.2012).

Mikk Mikiveri debüüt mängufilmilavastajana

„Film on ilmselt Mikiveri teatritausta toel eelkõige dialoogikeskne ja püsib tugevate näitlejarollide najal. Koos Laiuse „Kõrboja peremehega“ on „Indrek“ A. H. Tammsaare ja üldse klassika ekraniseeringutest ilmselt autorinäolisemad.“
Saldre, M. (2012). Eesti ekraniseering. Akadeemia, nr 9, lk 1580.

Rollidest

Raul Tammet, teine režissöör: „Üks selle filmi tegemise vaikne tagamõte oli, et suudaks veel ära jäädvustada Ants Eskola, sest et tema loomingulises biograafias oli hiilgav osatäitmine Maurusena Eesti Draamateatris.“
Telesaade „Kaadris: Indrek.“ ERR, 2012, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=131678 (15.09.2012).

Rollidele  kandideerijaid:  

Maurus - Kaarel Karm
Indrek - Jüri Aarma
Miralda - Malle Pärn, Laura Baumveen, Marje Loorits, Rita Raave, Sirje Tsimdin ja Sirje Kalam
Tigapuu - Tõnu Saar
Usuõpetaja Schnellmann– Kaljo Kiisk, Heino Arus
Voitinski – Jüri Järvet
von Elbe - Sander Raus
Lible - Lauri Nebel
Molotov - Einari Koppel
King - Peeter Tooma
Metslang - Rudolf Allabert
Miilinõmm - Heino Mandri
Timusk - Aarne Üksküla
õpilane - Jaan Rõõmussaar ja Arne Luuasepp
linnatüdruk - Ene Järvis.

FOTIS A-210, Stuudio Tallinnfilm mängufilmi "Indrek" osatäitjate fotoproovid.

Filmile tagasivaatavalt

Kalle Käsper: "Eesti filmikunst saab tugineda ainult eesti kirjandusele. See lihtne tõde meenus mulle taas, Mikk Mikiveri filmi «Indrek» üle vaadates. On möödunud peaaegu kakskümmend aastat teose sünnist, kuid praegu tundus ta huvitavamgi kui siis.  

Tammsaare on ikkagi nii suur kirjanik, et köidab isegi ekraniseeringu kujul, mis paratamatult, juba mahu tõttu, ei suuda hõlmata romaani kogu rikkusi. Vägevad karakterid, igavene tõejanu – need on tema trumbid meie pealiskaudse tänapäeva ees. Ja ka tsaariaeg on meile psühholoogiliselt lähemal praegu kui nõukogude korra päevil.

Heas mõttes teatraalne. Mikk Mikiver on teatrilavastaja, seetõttu on ka «Indreku» tugevamaks küljeks teatraalsus selle sõna heas mõttes. Näitlejad ei mängitse, nad elavad, elavad kirglikult ja ehtsalt. Ma arvan, Stanislavskigi vaataks filmi huviga. Muu hulgas on see omamoodi kultuurimälestis: üksteise järel ilmuvad ekraanile Ants ja Olev Eskola, Jüri Järvet, Heino Mandri, Ilmar Tammur, Aarne Üksküla, Rein Aren, Voldemar Panso, verinoored Maria Klenskaja ning Juhan Viiding…

Omapäraseid mõtteid tekitas Indreku vastuhakk Jumalale. Võinuks arvata, et praegu, postkristlikul epohhil, ei «haaku» see teema enam millegagi. Elame ilmalikus riigis, usuõpetust koolis pole ja selle sisseviimise plaanidki leidsid tugevat vastuseisu. Kuid Tammsaare ja Mikiveri protest pole niivõrd sotsiaalne kui olemuslik.


Erilist religioosset surutist ei kohta ei romaanis ega ekraanil. Indreku mäss – see on mäss elu ja tema alatute seaduste vastu. Jumal eksisteerib siin pigem sümbolina. Ning ühel hetkel tabasingi end mõttelt: kui jumalad on tapetud, kust enam võtta sellist sümbolit, mille kaudu väljendada oma nördimust?

Tõsine järelmulje. Film on üpris korralikult filmitud (operaator Mihhail Dorovatovski). Kaadrid on komponeeritud hoolega, varju ja valguse vahekorda arvestatud. Siiski pole romaani filmikeelde «tõlkimine» õnnestunud kõiges: Mikiveril puudub kinoharidus ja küllap seetõttu pole ta osanud saavutada piisavat vaheldusrikkust, filmis on liiga palju suuri plaane, mis vähehaaval hakkavad üksteist «tapma».
Ometi jääb «Indrekust» hea, tõsine järelmulje. Tuleb tahtmine avada «Tõe ja õiguse» teine köide ja üle lugeda. Soovitan seda filmi kõigile, kes tunnevad vajadust mõtiskleda tähtsaimate, olemist puudutavate probleemide üle."
Käsper, K. (2004). Kui jumalad on surnud... Postimees. Arter, 14. veebr.

Aarne Ruben: „Selliste tähendustiinete filmide nagu „Indrek”, selliste problemaatiliste institutsioonide nagu Mauruse kool puhul aga võib tähendusvälju jäädagi seletama neile, kes midagi mõista ei taha. „Eesti poiss peab õppima nagu hull!” Miks just eesti poiss? „Emakeel on sinu suurima õrnuse, suurima armastuse keel...” Kas suurt armastust ei saaks siis teises keeles väljendada?

Või siis võib „Indreku” võhivõõras vaataja sinisilmselt küsida: miks kõik surevad, kes meid armastavad? Oli Puškin, oli Tolstoi, aga nüüd? Ka professor Köler on Peterburis surnud... Või võtame pan Wojtinsky probleemi: loo jutustamise ajaks on ta jõudnud maale (Eestisse), kus polevat ei keelt ei kultuuri, ehkki ta oli kunagi olnud parim masurkatantsija kogu Piiteris ning oli ise oma silmaga näinud, kuidas Strauss tuli viiuliga! Ja nüüd siis tulla keeletühjale maale, Dorpati linna, härra Mauruse kooli, kus „pole õigust ega ilusaid rõivid”.
/---/
Tammsaare sulest said nõukogude ajal filmiaineks millegipärast just need lood, kus juttu millestki kaasaegsest. Siis oli kõige kaasaegsem aatomisõja oht. Filmis „Indrek” loeb koolijuhi parem käsi herr Ollino mingi teksti: „Kas võib keegi kellelegi kallale tulla, kui see toob kaasa selle poripiisa hukkumise, mida nimetame emakeseks Maaks?” Probleem köidab joomaseltskonda ja õpetaja Slopašev hoiab raua kuuma: „Kui inimene võib maakera õhku lasta, kuhu jääb siis lunastus?” „Aga,” vabandab matemaatik Molotov ja pärib Indrekult, „kas on loogiline, et maakera puruks kui maksimum? Meie oleme purjus kui sead Chicago tapatallis, sest surm paneb seagi purju – teie olete ainuke kaine, ütelge, kas on loogiline?” Ja kuigi härra Molotov on Indrekule kasvatanud matemaatilise peaaju, ei tea Indrek selle kohta küll midagi ütelda.

Meie aga küsime: kust võttis 1940. aasta märtsis surnud Tammsaare selle, et kunagi leidub maakeral nii palju relvavarusid, et neist piisab Maa orbiidilt väljalöömiseks? Kust tuleb see geniaalne prohvetlus?“
Ruben, A. (2008). Tammsaare polnud dekadentlik äbarik [Tammsaarest ja filmikunstist]. Sirp, 22. veebr, lk 22.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Indrek“ on filmiklassika-sarja 32. film, ilmunud 24.11.2012.

Huvitavat vaatamist lisaks:

Telesaade „Kaadris: Indrek.“ ERR, 2012. http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=131678

Mängufilmi „Indrek“ valmimislugu meenutavad osatäitjad Harri Kõrvits, Maria Klenskaja ja Paul Laasik, kaastsenarist Arvo Kruusement, lavastuskunstnik Halja Klaar ning teine režissöör Raul Tammet, samuti filmi toimetaja Kalju Haan. Arhiiviintervjuudes saavad sõna lavastaja Mikk Mikiver ja Maurust kehastav Ants Eskola. Autor ja toimetaja Jaak Lõhmus, režissöör Märten Vaher, produtsendid Ruth Heinmaa ning Ingrid Nõmmik.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm