K. Päts kõneleb Rahvuskogu lõppistungil 17.08.1937 (1937)

1920. aastate lõpul – 1930. aastate algul tehti rahvaalgatamise korras ja Riigikogu poolt hulgaliselt ettepanekuid senise Põhiseaduse muutmiseks. Nende põhjal kavandatud muudatuste sisseviimiseks Põhiseadusesse toimus 1932.-1933. aastal 3 rahvahääletust, milledest Vabadussõdalaste poolt esitatud eelnõu sai 1933. aasta oktoobris toimunud rahvahääletusel rahva toetuse. Selle elluviimine peatati aga K. Pätsi sõnul 12.03.1934 “…kui siis meie sunnitud olime ülemjuhatajaga … kokku tulema ja üheskoos valitsusega sellele järsu lõpu tegema…”.

08.01.1936 esitas Peaminister Riigivanema ülesannetes K. Päts rahvahääletusele otsuse Riigivanemale volituste andmiseks kokku kutsuda kahekojaline Rahvuskogu, “… kelle ülesandeks on vastu võtta vajalikud parandused maksvas Eesti Vabariigi Põhiseaduses või vajaduse korral töötada välja ja vastu võtta uus Põhiseadus.”

Rahvuskogu esimesse kotta tuli rahva poolt isikuvalimiste põhimõttel valida 80 liiget ja teise kotta 30 kohtute, omavalitsuste ja teiste organisatsioonide ning 10 Riigivanema poolt määratavat liiget.

Rahva arvamused selle otsuse kohta olid erinevad. Kaitsepolitsei kogutud andmetes rahva meeleolude kohta märgiti – “Mõned toonitavad, et ei taha üldse enam mingisugusi hääletamisi ega valimisi, et jumal teab, mis selle tagajärg jälle võib olla”.

Rahvahääletuse läbiviimiseks algas ulatuslik agitatsioonitöö. Isamaaliidu juhtimisel loodi Rahvahääletuse Selgitustöö Keskkorraldus, kõigis valdades üle Eesti moodustati nn rahvahääletuse seltskondlikud komiteed ja usaldusmeeste võrk. Massiliselt anti välja Rahvuskogu kokkukutsumise poolt hääletamisele kutsuvaid trükiseid.

Rahvahääletus viidi läbi 23.-25.02.1936. Hääletusest võttis osa ligi 83% hääleõiguslikest kodanikest, kellest 75% toetas Rahvuskogu kokkukutsumist.

Rahvuskogu Esimese Koja valimised viidi läbi 12.-14.12.1936. aastal. Neil kandideerisid seltskondlike komiteede poolt esitatud kandidaadid, aga ka iseseisvad üritajad. Rahvas arvas neist – “Mitmel pool ei olnud seltskondlike komiteede poolt ülesseatud kandidaadid rahvale vastuvõetavad ja seati üles vastaskandidaate. Eriti maal. Vastaskandidaadi ülesseadmine oli aga raskendatud vastava kautsjoni [250 krooni] puudumisel.” 80 ringkonnast 50 kandideeris vaid üks kandidaat. Neis ringkondades valimisi ei toimunud. Vastaskandidaatide hulgas oli ka üks naine. Kahjuks ei osutunud ta valituks. Kaks naist Rahvuskogus (II Kojas) siiski oli – Kodumajanduskoja esindaja Linda Eenpalu ja Naiskodukaitse esindaja Alma Jeets.

Rahvuskogu tuli oma esimesele üldkoosolekule kokku 19.02.1937. a. 23. veebruaril esitas K.Päts Rahvuskogule arutamiseks omapoolse tervikliku Põhiseaduse eelnõu. Rahva arvamus Rahvuskogu tööst – “… ega seal kellegil palju ütelda ei ole, kui palju kõneled ja kuulekalt kätt ei tõsta, küll siis pärast kahjatsed … Rahvuskogu on vaid selleks kokku kutsutud, et Riigivanema poolt esitatud Põhiseaduse eelnõu vastu võtta”.

Rahvuskogu üldkoosolek 28.07.1937. aastal võttis uue Eesti Vabariigi Põhiseaduse vastu ja peaminister Riigivanema ülesannetes K. Päts kuulutas selle 17.08.1937. aastal välja. Uue Põhiseaduse maksmahakkamise aktile pidulik allakirjutamine Riigihoidja K. Pätsi poolt toimus aastavahetusel 01.01.1938 Kadrioru lossis.

Kadrioru lossi ette kogunenud umbes sajakonna inimese arvamused olid erinevad – “…osa olid rõõmsad, et uus Põhiseadus kord saabus, kuna osa ei näinud sellest uuest kuigi hääs arvamuses olevat, seletades, et siis see uus oleks tõeline rahva Põhiseadus, kui rahvas hääletamisel oleks teda vastu võtnud”.

Üsana samasugused on olnud ka hilisemad ajaloolaste ja juristide hinnangud. On leitud isegi, et napilt paari aasta pärast alanud vaikne alistumine võõrvõimule sai võimalikuks sellise Põhiseaduse tõttu. Siiski astus Eesti tänu sellele Põhiseadusele uuesti parlamentaarsete riikide perre. Formaalselt kehtis Põhiseadus juulini 1992, mil rahvas praegu kehtiva Eesti Vabariigi Põhiseaduse tõepoolest rahvahääletusel vastu võttis.

riigi.arhiiv.ee/.../rahvuskogu-ja-eesti-vabariigi-pohiseadus-70-2/