Pesukarud Arukülas (1937)

Jässaka kerega pesukaru (Procyon lotor) näol torkab silma must, valge piirdega, maski meenutav muster. Sabal on 5-7 laia musta või pruuni vööti./.../ Toiduotsingul liigub videvikus ja öösiti pesapaiga ümbruses, umbes 1,5 km raadiusega alal. Ronib küll osavasti puudel, kuid tavaliselt toitub maapinnal, soodes ja madalas vees. Pesukaru peatoiduks on konnad, vähid, kalad ja närilised (isegi noord ondatrad), samuti mimesugused marjad, tõrud, pähklid ja puuvili. Enne saagi söömist loputab pesuakru seda vees, mistõttu teda pesukaruks kutsutaksegi. /.../ Pesukaru on hinnaline karusloom. Mõnes riigis kasvatakse teda ka farmides.
Loomade elu (1987). 7. kd: Imetajad, lk. 245.

1955. aastal ilmus kinodesse film Davy Crocketist. Peategelane kandis pesukarunahast mütsi koos sabaga ning see „mudel” muutus kohe moeröögatuseks.
Coonskin cap (pesukarunahast müts), http://en.wikipedia.org/wiki/Coonskin_cap (inglise keeles)(09.08.2011).
Pesukaru, http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/pesukaru_annesulg.htm (08.07.2011).

Paiku

Aruküla on alevik Harju maakonnas ning see on Raasiku valla keskuseks.
Aruküla, http://et.wikipedia.org/wiki/Aruküla (09.08.2011).

Karusloomakasvatuse ajaloost

Karusnahakandjad näitusel

/.../ Esimesed hõberebasekasvatused seati Eestis sisse 1925. aastal Tsitre mõisa omaniku poolt, kes tõi esimesed loomad sisse Kanadast. Juba 1929. aastal tekkis Aegviidu ümbrusse kolm tähtsat hõberebasekasvatust.
Teiste karusloomaliikide kasvatamine algas 1930-1933.aastail.
Eesti Lamba- ja Karusloomaksvatajate Seltsi andmeil oli Eestis näiteks 1935. aasta andmeil 1645 hõberebast, 240 nutriat, 21 nertsi, 3 pesukaru, 10 piisamit, 6 tõhku, 11 karakull-lammast, 17 karusnahalammast, suuremates kasvatustes 1050 kodujänest./…/ Et tõhustada karusloomakasvatuse jätkamist, korraldati 29.11.1935 Tallinnas esimene karusloomade ja -nahkade näitus. /.../
 Karusnahakandjad näitusel (1935). Postimees, 30. nov, lk 2.

Eesti karusloomakasvatusest

Eestis sai karusloomakasvatus alguse pärast I maailmasõda. Esimene hõberebasekasvandus rajati Eestis 1925. aastal. 1932. aastaks oli hõberebasekasvanduste arv kasvanud juba kuueni ning selle tootmisharu laienemine jätkus. 1938. aastaks oli hõberebasekasvandusi juba 60, suguloomi oli kokku 2500. Suurimad rebasekasvandused olid 1930ndate esimesel poolel Mustjõel, Uuejärvel (Aegviidus) ja Kosel. Hõberebasenahkade eksport algas 1935. aastal. Naha eest saadi Londoni ja Leipzigi turgudel kuni 400 krooni. Alustati ka sinirebase ja valgerebase kasvatamist. Näiteks 1937. aastal veeti välja 2017 kg rebasenahku, mis oli 1930ndate aastate rekord.
Nõukogude ajal arenes karusnahatööstus Eestis samuti kiiresti. 1982. aastaks oli karusloomakasvandustes üle 20 000 rebase ja üle 65 000 mingi. Tänapäeval kasvatatakse Eestis karusloomi vähem, kuid karusnahatööstus on siiski täiesti olemas. Kõige rohkem on väikseid farme, kus kasvatatakse küülikuid. Eesti suurim farm asub Karjakülas, kus on 36 000 minki, 6000 rebast ja 380 kährikut. 2010. aastal võeti Karjaküla farmilt minkide ja kährikute kasvatamise luba ära, kuid farm pole nende pidamist veel lõpetanud. Kokku on Eestis praegu 222 karusloomafarmi.
Eesti põllumajandus XX sajandil (2006). 1. kd. Tallinn: Põllumajandusministeerium.