Töid paekaevanduses (1937)

Paekivi kasutamine ulatub aegade hämarusse. Juba enne meie ajaarvamist rajati Asvas Saaremaal asula kaitseks paekivimüür ja sealt on leitud ka paekivist põrandaplaate.  Linnaehituses hakkas paekivi tähtsus suurenema 9.-10. sajandil. Vanimad paest kivikirikud püstitati juba 13. sajandil Lääne-Saare alal, Tallinnas Toompeal ja Järvamaal.
Tallinnas alustati ehituslubjakivi murdmist Toompeal. Kuna Toompea sai täis ehitatud, kandus kivimurdmine Lasnamäe piirkonda. Eriti rohkesti vajati kivi 13. sajandil alustatud linnamüüri ehitamisel.

Lasnamäe lubjakivi moodustab täismahus umbes 8 meetri paksuse ehituskivi kompleksi, milles on 56 erinimelist murdmiskihti. Paasi töödeldi kihtide ehk laskmiskordade kaupa. Lasnamäe ehituskivis eraldab laskmiskordi õhuke merglikiht, mille all on sageli õhuke savikas kiht - nahakord. Viimastega vahelduvad kõvad ilmastikukindlad kihid, mida sai kasutada kõnniteeplaatideks ja raidtöödeks. Lasnamäe lubjakivi on nii lubja- kui tsemenditööstuse tooraineks.
20. sajandi 30.-40.aastate paekasutuse võib seostada eelkõige arhitektide H. Johansoni, A. Kotli ja E. J. Kuusiku tegevusega. H. Johansoni loomingu silmapaistvaim osa on tehtud klombitud Lasnamäe lubjakivist.

23. aprillil 1992 asutati Kuressaare lossis Eesti Paeliit.
4. mail 1992 kuulutati paekivi meie rahvuskiviks. See päev on muutunud paepäevaks, mil peetakse paekonverentse ja jagatakse teavet.
H.Perens, E.Kala (koostajad)(2007). Paekivi - Eesti rahvuskivi. MTÜ GEOGuide Baltoscandia, Tallinn, www.gi.ee/geoturism/Paekivi_EST_062011_100dpiS.pdf (12.08.2011).