Vene metalli ja US $ suudlus (1993)

1993. aastal valminud „Vene metalli ja USA $ suudlus“ oli noorte filmitegijate Artur Talviku ja Rein Kotovi debüüdiks filmidokumentalistikas. Aasta hiljem (1994) valmis sel autoritandemil samuti intrigeerival teemal tõsielufilm „Ööliblika jõulud“.

Filmist kriitiku pilguga

Jaak Kilmi: „Metalliäri osa meie igapäeva(majandus)elus on praegu vaieldamatu ning olles ajakirjanduse (nii roosa kui kollase) üks intrigeerivamaid kõneaineid, on imekspandav, et see on nüüdseks vaid ühes filmis kajastust leidnud. Sest nagu selgub, peale intrigeerivuse on aines veel ka ääretult filmogeenne, eriti selles osas, mis ei puuduta otseselt majanduspoliitikat. Vasevargused, (uus)rikastumine, maffia pluss Vene sõjavägi contra politsei, metalli salaimport idapiiril jne on iseenesest juba eraldi filmiteemad. Ühes filmis koos moodustavad need värvika karnevali, mida on vaieldamatult põnev jälgida. /---/

Just „värvilisus“ oligi Talviku-Kotovi filmis üks tugevamaid külgi. Mulle kui vaatajale meeldivad „eksootilised“ tegelased, väikesed mutrikesed suures mängus – vasekorjaja prügimäel, stalkerid Vene-Eesti piiril ja teised, kes ei satu ei äriuudistesse ega majanduslehekülgedele, aga ometigi nii haaramatut metallimüsteeriumi kui ka kuritegelikku maailma oma olemasoluga ilmestavad. /---/

Muidugi, filmi lühidust (28 minutit) ja probleemi ulatust arvesse võttes ei ole raske arvata teatavat paratamatut pinnapealsust, mis on toonud kaasa filmi liigagi kiire rütmi ja veidi lahmiva käsitluslaadi. Üleliia oli tunda ameerikalikku hoolitsust rahutu ja läbematu televaataja eest, kellel on muudki teha kui probleemi mõnda tahku sügavamalt tungida ning selle juures siis mõtisklema hakata. /---/

Teisalt jälle seab piirid ülesande tavatu ohtlikkus – tegijate enda sõnul murti filmi tegemise ajal neist ühe korterisse ning teise autost varastati kogu must materjal. Väga sinisilmne oleks vaatajal loota näha ekraanil lugu á la üks päev metallimafiooso elust, parasjagu toimuvast vasevargusest või kuritegelike grupeeringute omavahelist arveteõiendamist. Möödas on ajad, kui filmitegijat ähvardas õrnade teemade puhul mõõgana pea kohal rippuv oht riigi ja julgeoleku poolt. Ajad on teised, kuid mõõk pea kohale on jäänud, selle hoidjaiks on on aga endistest palju pahaendelisemad jõud.

Igatahes Talviku-Kotovi filmiga on nüüdseks märk maha pandud. Eesti dokumentalist peaks teadvustama, kui põneva ja filmogeense maailmaga on siin tegemist, lähene kust küljest soovid. /---/ Me elame huvitaval ajal huvitavas kohas…“

Kilmi, J. (1994). Vene metalli ja US $ dollari suudlus. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 67-70.

Bornholmil lõppes V rahvusvaheline filmi ja televisioonifestival

Nagu ütles "Kultuurilehele" festivalilt naasnud Peep Puks, oli Bornholmi festival temale kui iga päev filmi- ja teletööd tegijale väga kasulik niihästi tänu naabermaadest nähtud filmide ja teleprogrammide hulgale kui ka toimunud kohtumistele. Ainsaks pisut koormavaks asjaoluks pidas Puks seda, et festivalikavas olid esitatud kõik žanrid segamini: tõsielu-, mängu- ja animatsioonifilmid, TV-programmid ning 16 ja 35 mm filmilindile salvestatud tööd. Kohtumisel leedu ja läti kolleegidega lepiti kokku, et tuleks taastada varasematel aastatel juba tavaks saanud kolme riigi dokumentalistide kohtumised. Kummastavavõitu olnud kuulda Läänest tulnud läänemeremaalaste kurtmist väheste filmitoetuste üle, samal ajal kui seal ühe filmi eelarve ületab mitu korda kogu meie kinematograafia aastase riikliku toetuse. Aga eks ole igal riigil ja rahval oma mängumaa ka filmi- ning telealal. /---/

Eestit esindanud neljast filmist ei saanud ükski auhinda. Festivali avas Peep Puksi telesaade "Emil", suurima tähelepanuga jälgiti Artur Talviku ja Rein Kotovi videofilmi "Vene metalli ja US $ suudlus". Renita ning Hannes Lintropi perekroonika "Eestlase elu" pani teistest Läänemere-äärsetest kriisipiirkondadest tulnud külalised pärima, kas eestlase elu ikka tõesti nii raske on.

Bornholmil lõppes V rahvusvaheline filmija televisioonifestival (1994). Kultuurileht, 27. mai.