Põlevkivi (1937)

Seda skulptuuri on nimetatud mitmeti: “Põlevkivikaevur”, “Kaevur”, “Eesti kaevur”.

Pariisi maailmanäitus 1937: oluline tähis Eesti kultuuriloos

Umbes sama kaaluga sündmuseks, nagu aasta varem toimunud Berliini olümpiamägud, kujunes aasta hiljem toimunud maailmanäitus Pariisis. Eestile oli see suurepärane võimalus näidata end maailmale. Kokku toodi Pariisist ära seitse grand prix’d, kaheksa Diplome d’Honneur’i, üheksa kuld- ja kuus hõbemedalit ning üks pronksmedal. Erinevalt praegustest EXPO-dest oli siis eriline rõhk professionaalsel ja rahvakunstil.
Täpsemalt:
Juske, A. (2007). Pariisi maailmanäitus 1937: oluline tähis Eesti kultuuriloos. Eesti Päevaleht, 4. sept.

Kutse osaleda 1937. aasta maailmanäitusel, mille teema oli “Kunst ja tehnika moodsas elus” (“Ars et Technique dans la Vie Moderne”), esitati Eestile meie Pariisi saatkonna kaudu juba 1935. aasta alguses. Peaaegu aasta olid Eesti majandus- ja tööstusringkonnad osalemise suhtes eitaval seisukohal, kuna pragmaatiliselt ei nähtud sellise suure kulutuse tasuvust.

Eesti ekspositsioonis oli valdav tarbekunst ja tööstusdisain. Väga aktiivselt osales näituse ettevalmistamiselgi rakenduskunsti ühing RaKü. Väljas oli ka fotokunst ning varem planeeritud graafika asemel esinduslik raamatute valik. Kujutavast kunstist oli pärast vaidlusi ja žürii otsuseid tellitud vaid kolm skulptuuri: Voldemar Melliku “Kaevur”, Ernst Jõesaare “Põllutöö” ja Ferdi Sannamehe “Ema lapsega”, mis kipsi jäänuna on tänaseks tõenäoliselt hävinud. Väiksem osatähtsus oli tööstusel, mida esitleti eelkõige põlevkivitootmise kaudu. Eestit tutvustati ka kui turismimaad ning näidati ka käsitööd.
Täpsemalt:
Koll, K. (2007). 1937. aasta Pariisi maailmanäitus. Sirp, 24. aug.

Tegelikult ei ole andmeid, kuidas kujunes Melliku "Kaevuri" saatus Pariisis. Tagasi teda keegi ei toonud, nagu ka kaht ülejäänud suureformaadilist kipsskulptuuri. Eesti annekteeriti, algas sõda ja ilmselt see siiski hävis sõja-aastail.
Juta Kivimäe, EKM skulptuurikogu juhataja

Isikuid

Voldemar Mellik (1838. aastani Voldemar Melnik; 11. mai 1887 Purtse – 24. november 1949 Tallinn) oli eesti kujur ja pedagoog.

Voldemar Mellik sündis külakooliõpetaja perekonnas. Ta õppis aastatel 1895–1898 Purtse külakoolis, seejärel kuni 1904. aastani Narva linnakoolis. Aastal 1906 lõpetas ta Narva poeglastegümnaasiumi õpetaja kutsega ning asus tööle Purtse külakoolis. Aastal 1907 asus ta õppima Peterburis Stieglitzi kunsttööstuskoolis, alates 1911. aastast õppis kujurite Matvei Tšižovi ja N. Arlamovi ateljees ning sai 1914. aastal modelleerimise alase rakenduskunstniku ja joonistusõpetaja diplomi. Järgneva aasta veetis ta vabakuulajana kunstiakadeemia juures ja tegutses vabakunstnikuna. Aastal 1918 asus Mellik elama Eestisse, kus töötas kuni 1921. aastani joonistusõpetajana, seejärel käis koos Konrad Mäega Lääne-Euroopa kunstieluga tutvumas.

Aastatel 1920–1935 õpetas ta vaheajaga Pallases ja Riigi Kunsttööstuskoolis skulptuuri ja joonistamist, 1940–1941 oli Jaan Koorti nimelise Riigi Rakenduskunsti Kooli õppejõud, 1942–1943 Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Kooli direktor ja õppejõud ning 1944–1949 Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi õppejõud, alates 1945. aastast joonistuskateedri juhataja.

Voldemar Mellik viljeles portreed, monumentaalskulptuuri, vabaplastikat, ka keraamikat ja klaasehistööd. Materjalidest eelistas ta graniiti ja pronksi. Ta tegi palju mälestusmärke ja hauasambaid.
Voldemar Mellik, http://et.wikipedia.org/wiki/Voldemar_Mellik (11.03.2012).