Veel kord kevadest (1969)

Filmist ajakirjanduses

Karl Tamberg: „Siin on leitud kevade sümbolid ja kaasaja märgid, alates jääminekust, mahla tilkuvatest kaskedest kuni tuhamägedeni ja soojuselektrijaama võrestiku konstruktsioonini hallikal, kollasel ja punasel foonil. Tekstita filmis hakkavad need kaadrid kõlama. Kuid üks asi, mis eriti sügavat muljet ei jätnud, on režissööri juhtmotiiv - hobused. Muidugi on ju kõik selge ja arusaadav, kui kaadris on hobune ja jalgrattur, hobune ja auto, hobune ja lennuk. Kuid hobust vaesekest kui sümbolit on meie viimase aja filmikunstis juba liiga palju vaevatud, nii et ta on üpris kronuks jäänud.“ /---/
Tamberg, K. (1969). Dokumentaalfilmidest üldse ja "Tallinnfilmi" uudistöödest ka. Rahva Hääl, 17. aug, lk 3.

Uno Heinapuu: „25. ja 26. jaanuaril toimus Moskvas Kinematografistide Liidus Eesti dokumentalistide päev. «Tallinnfilm» demonstreeris pealinna tiimitöötajaile ja kriitikutele kaheksat 1970. ja 1971. aastal loodud dokumentaalteost. Seekord ei koostatud kava mitte niivõrd viimaste aastate paremikust, vaid püüti esindada kõiki dokumentalistikaga tegelevaid režissööre . See printsiip tõi programmi mitmekesisust nii loojakäekirja kui ka taseme poolest. Kahjuks ei lubanud aga valitud filmid ("Eesti NSV", "Okkaline rada", "Tühi aeg", "Veel kord kevadest", "Üks öö", "Rikas anne", "Kümnevõistlejad" ja "Leelo") anda täielikku ülevaadet meie filmipublitsistikast ega ka kõigist probleemidest, mis on seotud dokumentalistide loominguga. Seega haaravad mõtteavaldused ainult nimetatud ekraaniteoseid .

Üksmeelselt kandsid sõnavõtjad meie dokumentalistika saavutuste hulka operaatorite töö — võtete meisterlikkuse, peene maitse, kaadri väljendusjõu, oskuse näha jäädvustatavat huvitavalt ja isikupäraselt "Tallinnfilmi" operaatorite iseloomulikeks omadusteks ning paremateks tulemusteks loeti head portreed, maalilised maastikud, tööstuspoeesia, liikumise dünaamika, muljete- ja meeleolurikkus, kujundlik täpsus ja veel muudki. Ka ainestik leidis positiivset vastukaja. Jagati seisukohta, et ükski film pole tehtud "külmade kätega". /---/

"Veelkord kevadest" (režissöör Ü. Tambek): toredatele võtetele vaatamata ei taba režissöör mõtet, filosoofiline kude pole arusaadav (Kopalin). Hulk huvitavaid kaadreid hobustest ja masinatest ei asenda inimest (Nebõlitski). Tärkavaid kontraste, mõtteseoseid ei lase autor lõpuni areneda, vaid hajutab need etüüdilikkusse (Galin). Töö on poeetiline, väga ilus ja haarab vaatajat; autoril on õigus teha ka niisuguseid ekraaniteoseid, olnuks seal ka inimlikke jooni (Karmen).“ /---/

Heinapuu, U. (1972). Dokumentalistika arvustustules [filmidest „Eesti NSV“, „Okkaline rada“, „Tühi aeg“, „Veel kord kevadest“, „Üks öö“, „Rikas anne“, „Kümnevõistlejad“ ja „Leelo“]. Sirp ja Vasar, 4. veebr, lk 7.