Varjupaik (1999)

Tekst filmi alguses

What is man without the beasts? If all the beasts were gone, men would die from great loneliness of spirit, for whatever happens to the beasts also happens to man. All things are connected. Whatever befalls the earth befalls the children of the earth.

Chief Seattle Suqwamish and Duwamish (1786-1866)

Filmist kriitiku pilguga

Raigo Kollom: „“Varjupaik” on ju suurel määral ka portreefilm eesti hobuse reservaadi idee eest võitlejast [Jaan] Roodast, sama palju aga ka publitsistlik probleemifilm. Roodat näeme oma hobuste juures ja ametnikke külastamas, näeme koos pojaga, näeme üksinda pargis jooksmas ja staadionile jõudmas (ta on muide Saaremaa spordikooli direktor). Rooda võitlus hobuste varjupaiga eest annab võimaluse väga ajakajalisteks episoodideks ja loob seoseid palju üldisemate probleemidega: Rooda tahab tagasi oma vanemate maid Karujärve ääres endise raketibaasi territooriumil, aga tagastamine on kellelegi vastumeelne; Rooda tahab keskkonnaministeeriumi toetust mereäärse karjamaa kuulutamiseks looduskaitsealaks, aga ametnikud põiklevad; Rooda otsib eeskuju reservaadi loomiseks oma isa sünnimaalt Hollandist, aga seal on kõik lihtne. Riik korraldab kõik ära ja rahvas on alati poolt, kui loodust hoida ja tööstust piirata tahetakse. Kui endal looduslikku, primitiivset ei ole (seekord hobust), siis tuuakse see mujalt.

Tähelepanuväärt lähenemine “Varjupaigas” ongi ehk see, et kuigi Eesti ametnikke näidatakse ainult ametnikena, ükskõiksete ja tõenäoliselt korrumpeerunutena, ei peeta rahvast sugugi oma ametnikest paremaks. On ilmne, et erinevalt Hollandist ei seisa looduse ja hobuse eest ja suurtootmise vastu meil suured hulgad, vaid üksikud fanaatikud. Kihelkonna talli hävimise lugu on ju tagasihoidlik etteheide kohalikele inimestele.

Ja veel otsib Rooda tuge (ainult hingelist) Soomest ning vähemalt asjatundjad võivad imetleda, milliseid summasid on kulutanud Soome riik (ja nüüd juba ka Euroopa Liit) soome hobuse säilitamiseks ja teaduslikuks tööks Ypäjä uurimiskeskuses. /---/

Detailide ja vaatenurkade leidmise operaatoripoeesia on Ago Ruusi eriline anne. Väga ruusilik on ka igasuguse jõhkruse, šokeerimise, groteski ja muu liialduse, ka inetu naturalismi puudumine, mida muide hobuseid filmides oleks lihtne leida või lavastada ja mis oleks ka osa elutõest. Kas on vaja aga vastu tulla neile vaatajaile, kellele meeldejäävaim probleem Olav Neulandi “Tuulte pesas” (1979) oli see, kas hobune lasti tõesti maha või mitte.

Tundub, nagu oleks autor tahtnud korraga välja öelda kõik, mis tal öelda oli sel teemal, sest järgmist võimalust võib mitte tulla. Tuli välja tervik, mille osad on tervikust eredamad. Neis filmides on korraga nii etnograafiat, hipoloogiat, ausat dokumentaalsust, huvitavaid portreesid, turismireklaami, ühiskonnakriitikat. Ei tulda välja suurte ambitsioonidega, ei püüta kujutada suuri filosoofilisi kategooriaid, vaid lihtsaid mõtteid ja tundeid.

Ma ei oska hinnata, kui suur sündmus on need filmid (või kaheosaline film?) eesti filmikunstile, aga hobuse- ja loodushuvilistele on need filmid ajalooline sündmus ja igaühel neist peaksid need videokassetid riiulil olema.

Räägitakse sellest, et sageli ei oska me näha ennast muu maailma silmadega. Need filmid pakuvad tõenäoliselt palju ka võõrastele silmadele, vähemalt ühe marginaalse kultuuriilmingu kujutamisega, kui mitte ka üldinimliku diskreetse vaatega millegi püsimise probleemidele. Kodumaal on nende missioon väljaspool filmikunsti sisemist ringi ehk suurem kui selle ringi sees. Reservaadi idee leiab pärast teleesietendust juba suuremat toetust, ja mereäärsete karjamaade müük ehituskruntideks olevat Pihtla vallas vähemalt ajutiselt seisma pandud. Loomulikult suureneb meie ühiskonna integreerumisega maailma ühiskonda paljudel aladel vajadus võistelda n-ö üldises paremusjärjestuses. Aga eestlased ei ole me mitte ainult selleks, et saada eurooplasteks ja vaadata ennast eurooplase pilguga. Hobusekasvatuses oleks veider, kui tooksime siia Poolast konikud ja eesti hobuse kaitseala loodaks näiteks Rootsis või Ungaris. Et me samas püüame spordihobuseid kasvatada võimalikult maailma parimat tõumaterjali kasutades, on aga loomulik.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
RAIGO KOLLOM - OMA HOBUNE JA OMA FILM
Kollom, R. (2000). Oma hobune ja oma film. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 96-101.

Loe lisaks:
Eesti hobune vajab kaitseala, kaitseala - eesti hobust
Rooda, J.-A. (2000). Eesti hobune vajab kaitseala, kaitseala - eesti hobust. Eesti Loodus, nr 10, lk 406-407.