Nurgakivi asetamine Vestholmi gümnaasiumi uuele hoonele (1939)

Jakob Westholmi  gümnaasiumi ajalugu

1898 alustas Wittenhofi uulitsas (Endla 29) Juhan Umblia juhatusel tegevust Tallinna Väikelastehoiu Seltsi kool vaesemate eesti soost agulipoiste harimiseks.
1903 tuli õpetajaks noor aateline virulane Jakob Westholm.
1905 sai kooli juhatajaks Jakob Westholm, kes seadis eesmärgiks muuta kool parimaks Tallinnas. “Ainult kõige parem on piisavalt hea minu poistele!”
12. veebruar 1907 anti Jakob Westholmile tsaarivõimudelt luba asutada III järgu erakool.
1913 valmis üle 30 000 kuldrubla maksma läinud koolimaja Kordese uulitsas (praegune Kevade 4).
1915 oli õpetuse tase tõusnud nii kõrgeks, et kool ülendati “Jakob Westholmi Erameesgümnaasiumiks”.
1917 kehtestas Jakob Westholm kooli õppekeeleks eesti keele.
1919 võitles Eesti Vabadussõjas 60 Westu poissi, kellest sõjas langesid Richard Ende ja Johannes Kokla.
1920 muudeti kool võimude survel Jakob Westholmi Poeglaste Erareaalgümnaasiumiks. Vormimütsiks sai must tekkel violetse randipaelaga.
1923 täitus Jakob Westholmi tahtmine - kool muudeti Jakob Westholmi Poeglaste Õigustega Erahumanitaargümnaasiumiks. Vormimütsiks sai musta randiga kirsipunane tekkel, märgiks kuldne tammetõru, mis hiljem paigutati kolmnurga sisse.
1927 asutati Westholmi Gümnaasiumi vilistlaskogu.
1928 valmis kooli kunagise õpetaja Kristjan Raua ja vilistlase Paul Luhteina kavandi põhjal Westholmi Gümnaasiumi sini-kirsipunane-kuldne lipp. Deviisiks võeti “per aspera ad astra” (ld k - läbi raskuste tähtede poole)
10. märtsil 1935 suri Jakob Westholm.
1937 ilmus raamat "Jakob Westholm ja tema kool".
1940 valmis Baltikumi moodsaim, 450 000 krooni maksnud koolimaja aadressil Kevade 8.
17. augustil lõpetas nõukogude okupatsioon Westholmi Gümnaasiumi tegevuse. Westukad alates VII klassist liideti Prantsuse Lütseumi eakaaslastega Tallinna 7. Keskkooliks. Noorematel poistel võimaldati õppida Tallinna linna 8. Algkoolis, mis paigutati äsjavalminud koolimajja.
1. märts 1941 poolitati 1200 õpilasega 8. Algkool, mille tulemusena sündis Tallinna 22. Algkool. 28. augustil viisid Westu poisid, vennad Fred ja Sven Ise ning Harri Parsman Pika Hermanni torni sini-must-valge lipu, mis sai seal lehvida ainult ühe päeva.
30. detsembril muudeti 7. Keskkool Jakob Westholmi nimeliseks Gümnaasiumiks asukohaga Hariduse 3.
1941 JWG vanasse majasse Kevade 4 jäid sügisest poistekooli algklassid ja kool sai nimeks Tallinna 22. Algkool.
1942 paigutasid saksa okupatsioonivõimud Kevade 8 koolimajja sõjaväehaigla.
1944 sai nõukogude okupatsioonivõimude tahtel Jakob Westholmi nimelisest Gümnaasiumist taas 7. Keskkool.
1946 aastal anti Tallinna 22. Algkoolile nimeks Tallinna 22. Keskkool ja kool kolis JWG uude majasse Kevade 8. Kool jätkas poistekoolina.
1954 kevadel lõpetas JWG (Tallinna 22. Keskkool) viimane poistekooli lend. Sügisel muudeti poistekool segakooliks ja 1955 kevadel lõpetas veel üks poiste klass.
1964 loodi esimene muusika süvaõppeklass Nõukogude Liidus, mis töötas Zoltan Kodaly metoodika alusel.
1989 sai 22. Keskkool nimeks Jakob Westholmi Keskkool.
1990 valmis vilistlaste algatusel Westholmi Gümnaasiumi ajaloolise lipu koopia, mis kingiti koolile ja õnnistati 25. mail Kaarli kirikus.
1992 ilmus Torontos raamat "Per aspera ad astra II. Jakob Westholm ja tema kool".
1993 taastasid endised westholmlased Westholmi Gümnaasiumi vilistlaskogu.
1996 nimetati kool Jakob Westholmi Gümnaasiumiks.
1997 pandi alus inglise keele süvaõppele.
1998 kirjutasid vilistlased Roman Toi ja Jaan Kross koolile hümni "Üks kool". Estonia Kontserdisaalis tähistati suurejooneliselt kooli 100. aastapäeva. Ilmus kooli kogumik "Jakob Westholmi Gümnaasium 100".
1999 ilmus kodu- ja väliseestlastest vilistlaste koostööna raamat "Per aspera ad astra III. Jakob Westholm ja tema kool".
2003 tähistati Estonia Kontserdisaalis kooli 105. aastapäeva. Ilmus kooli kogumik "Jakob Westholmi Gümnaasium 105".
2004 asusid algklassid aadressile Luise 38.
2004-2006 renoveeriti Kevade 8 koolihoone.
Jakob Westholmi gümnaasium. Ajalugu, http://www.westholm.tln.edu.ee/index.php?id=14453 (26.06.2011).

Ajakirjandusest

Suursugune Westholmi gümnaasium
Jakob Westholmi gümnaasium Keva­de tänaval on Johansoni projekteeri­tud koolimajadest suurim, mis ühtlasi valmis viimasena (kaasautor Artur Jürvetson). Hoone on paigutatud krundi sisemusse, mis võimaldab seda kenasti tänavanurgalt vaadelda. Põhiplaan on lähedane väljaväänatud tagurpidi Z-tähega, keskel klassi­plokk, otstes administratiivosa saaliga ja võimlakorpus. Westholm oli Tallinna esimene funktsionalistlik kool, kus saal ja võimla olid eraldi nagu veidi varem valminud Alar Kotli Rakvere gümnaasiumis.
JWG hoone vormi määrab 1930. aastate lõpu funktsionalism. Kuigi esteetiliselt mitte nii elegantne kui prantsuse lütseum Hariduse tänava nõlvakul, olid Westholmi ruumid isegi toonaste erakoolide kontekstis tõeline tipp. Kool oli mõeldud 600 õpilasele ja 30 õpetajale. Klassiruume oli 12, peale selle füüsikakabinet, looduslooklass ja muuseum, lauluklass, joonistamisklass (põhjapoolne, et tagada ühtlane valgus), kooli muuseum, raamatukogu koos lugemissaaliga ja pimendamisvõimalusega kaldauditoorium. Keldris oli söökla, selle all lasketiir (ühtlasi gaasivarjend). Direktorile oli määratud viietoaline luksuslik korter. Kooli mööbel oli tellitud Lutheri vabrikust, osalt kataloogikaup, osalt eritellimus.
Väljas, M. (2010). Herbert Johansoni eeskujulikud koolimajad. Õpetajate Leht, 29. jaan, lk 18, http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2842 (07.08.2011).

Isikuid

Voldemar Päts (19. juuli 1878 Tahkuranna – 27. juuni 1958 Toronto) oli eesti kunstnik ja kunstipedagoog.
Voldemar Päts sündis ehitusmeistri perekonnas. Ta oli üks Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi noorematest vendadest.
1905. aastal lõpetas ta dekoratiivmaali erialal A. Stieglitzi kunsttööstuskooli Peterburis, 1907. aastal täiendas ta end Peterburi Pedagoogika Akadeemias.
Kunstipedagoog Päts töötas Tallinna koolides joonistusõpetajana, valiti 1907 esimese eesti kunstiorganisatsiooni Eesti Kunstiselts juhatusse. Samuti juhatas 1912-14 Eesti Kunstiseltsi joonistuskursusi. 1914-34 oli ta Riigi Kunsttööstuskooli direktor ja aastast 1938 Riigi Kõrgema kunstikooli auprofessor. Aastatel 1934-40 töötas ta haridusministeeriumis kutseoskuse osakonna juhatajana ja aastatel 1936-40 oli ta ka haridusministri abi.
Teise maailmasõja ajal põgenes V. Päts Austriasse, sealt Rootsi ning 1951 Kanadasse.
Päts oli aktiivne ja mitmekülgne mees. Pätsil oli suur osa rakendusliku kallakuga Riigi kunsttööstuskooli programmi, struktuuri, õppeklasside ja -töökodade kujundamisel, kuid alalhoidlike vaadete tõttu sattus ta administraatorina peamiselt kujutavate kunstnikega vastuollu. Soosis kodundus- ja käsitöö haridust. Ta kuulus OÜ-u "Kodukäsitöö" juhatusse. 1937 asetas V. Päts Lagedi Põhikoolile nurgakivi. Pätsi algatusel hakati Lagedit varustama elektriga, rajati elektriliinid ja alajaamad. Päts oli ka Eesti Punase Risti asutaja, Eesti-Taani ja Eesti-Austria sõprusühingute esimees. Samuti oli ta eesti esimese joonisfilmi "Kutsu Juku seiklusi" režissöör (Aleksander Teppori ateljee, 1931) ning Eesti Kunstnike Koondise Torontos (1956) asutajaid. On koostanud albumi "Eesti rahvariie ja ornament" I-II (1926) ja kirjutanud muid raamatuid.
Kunstnikuna on Päts maalinud lilli ja maastikke. Näitused: Eesti põllumeeste Keskseltsi näitus Tartus 1904 ja 1905, Eesti Kunstiseltsi näitus Tallinnas 1910, Londonis (Kanadas Ontarios) 1951.
16. augustil 2008 avati Lagedil vabadusvõitluse muusemis Voldemar Pätsi bareljeef.
Voldemar Päts, http://et.wikipedia.org/wiki/Voldemar_Päts (26.06.2011).

"Tallinnfilm" kui monument
Jaan Ruus
/---/Teine maailmasõda lõhkus seosed “Eesti Kultuurfilmi” ja Tallinna Kinostuudio vahel. Ainus Venemaa suunas evakueerunud Kultuurfilmi operaator Vladimir Parvel (Bartels, tema juudi päritolu määras meelsuse) vedas Leningradi osa stuudio tehnikast, kus see ära roostetas. Sõda pillutas stuudio isikkoosseisu laiali. Andekamaid operaatoreid Noel Envald oli sakslasena 1939 ümber asunud Saksamaale; ta tuli küll 1941 tagasi saksa sõjaväe propagandarühma liikmena, kuid filmimisega enam ei tegelnud ja oli rühma sideohvitseriks Eesti Omavalitsuse sisedirektooriumis.. Operaator Tarmo Meristu tegutses 1944.aastal Soome luuregrupis Erna. 1944. a. 9. märtsi pommitamisel hävis hoone Harju tänav 46, kus oli “Eesti Kultuurfilmi” kontor ja laboraoorium. Hiljem taastati stuudio jaoks paar maja endisest kultuurfilmist edasi - endine pangamaja uue aadressiga Harju tänav 9.
Kinokroonika Tallinna Stuudio nimetuse all pärast sõda 1945 tööle asunud propagandaasutuses (a-st 1947 Tallinna Kinostuudio) tehti ringvaateid “Nõukogude Eesti”, aga ka suurvormidena samanimelisi ülevaatlikke filme. 1948 töötas stuudios 25 inimest, operaatoritena tuli Moskvast tööle seni gastroleerijana tegutsenud N Liidu rindeoperaator Semjon Školnikov ja Nikolai Saljutin. Venemaaeestlane Vladimir Tomberg, kes aga eesti keelt sõnakestki ei kõnelnud, oli rindeoperaatorina siia tulnud juba 1945. Ta tegutses ka aastail 1948-1952 ministri asetäitjana Eesti NSV Liiduvabariiklikus Kinematograafia Ministeeriumis (minister oli Olga Lauristin). Stuudio mainet kujundasid ka Venemaalt Tallinna tööle tulnud režissöörid Nikolai Dolinski, S.Savenko, V.Kavrišvili, Aleksandr.Mandrõkin. Parveli käe all assistendina õppis ametit demobiliseerunud nõukogude armee kapten Vitali Gorbunov. Tööle lubati ka Eesti Vabariigi ajal “Eesti Kultuurfilmis” tegutsenud operaator Konstantin Märska ja hiljem helitehnik August Eljari./.../
Jaan Ruus. "Tallinnfilm" kui monument, http://www.tallinnfilm.ee/index.php?page=67 (25.06.2011).